Eero Laidre: Hävitusstrateegiast kujundatakse religioon. Kerttu Rakke juhtum

 (300)

Eero Laidre: Hävitusstrateegiast kujundatakse religioon. Kerttu Rakke juhtum
Kerttu RakkeFoto: Ilmar Saabas

Kerttu Rakke lugu on väga õpetlik ja selles peituv sündroom liiga üldine, et lasta kõik allavett, ilma järelmõtiskluseta.

See läks rahvale peale sest on hästi edasiantud näide sellest, mida kaasaegne ühiskond teeb kaasaegse inimesega. Selline liugtee ootab ees paljusid ühiskonnale ja seltskonnale, ent mitte perekonnale orienteeritud trendisõltlasi.

On ju kogu Lääne mõjusfääri häälestatud nii, et efektne enesehävituslik sööst põhjakihilisse sügavusse tabaks võimalikult paljusid. Ja tabab ka, sest „häälestajate” käsutuses on rahavõimu vääramatu jõud ning parimad tõe- ja ajuväänajad. Suur raha annab võimaluse voolida hulkade mõttemaailma vastavalt sellele, kuidas voolijale kõige kasulikum. Ent mis ühele kasulik, see teisele enamasti hävitav. Kasuliku tehingu teeb rikas ja vaesele jäetakse mulje, et ka tema on midagi saanud.

Mulje mõjul see lõputu vastlapäev ju kestab. Ikka uljamalt ikka madalamale! Kusjuures liugleja ise arvab, et lendab mäest üles või vähemalt on liikumine tasapinnaline. Aga kõige tähtsam, et iga libiseja täiendab tubli panusega selle ahnuri kullakangide kogu, kes meid mäest alla lükkab. „Tema” ohvrialtarile kantakse kokku, aga endalt ning oma lapselt võetakse. Sellist orjalik-enesehävituslikku elustiili peavad paljud trendikaks, trendmaker-i lõa otsas sörkimist aga avatuseks, edumeelsuseks, sallivuseks. Ja ullike jääb uskuma. Mis sellest, et pidev rahahäda on piinavam kui hambavalu, ajab hulluks, kuid ei „tinista”. Mis sellest, et aeg läheb aga järglast pole, või pole lapsel isa ja seksuaalne rahuldus sõltub juhusest. Mis sellest, et korralikku juhust jääb üha harvemaks.
Peseme pisarad maha, püüame teha võimalikult veenva näomaalingu, tõmbame kõhu korsetiga trimmiks ja tõttame nende lontruste hulka, kes pisaraid ei usu, kes tunglevad ja lipitsevad su ümber vaid siis, kui kõik on ollallaa-trullallaa.

Loe veel

Oma „kaasaegsuses” olakse nii „arenenud”, et normaalne tundub igav ja hall. Näiteks normaalne, oma sisemisest rikkusest rõõme ammutav perekond. Sellist haiget kõverpeeglimaailma on meile peale surutud vähemalt viimased 20 aastat. Miks? Sest nii rahalises kui ka suhtlemise mõttes kokkuhoidev pere, kes saab hingelise tasakaalu, rõõmu ja rahulduse peresisesest ringist ega vaja raha eest hangitavaid lõbusid on ajaviite- ja sõltuvusainetööstust omavale pankurile vapustav õudusunenägu. Kui kogu ühiskond koosneks sellistest peredest jääks tal vähemalt pool tulust saamata. Süümekat ahnuril sellest ei teki, kui miljonid tema dikteeritud eluviisiga puntrasse kerivad ja koledalt lõpetavad. Hakka narkariks, tipsomaaniks, sopajoodikuks, karjäärihulluks, homoks – ükskõik kelleks! Ainult mingil juhul ei tohi sust saada oma lähikondlastele ja rahvale pühendunud lasterikka pere ema või isa! 

Kerttu Rakke süüdistamisega peaksime olema ettevaatlikud. Vähem süüdistada, rohkem abistada. Süüdi on röövel, mitte röövitav. Iseasi, kui röövlist vabanemiseks midagi ette ei võeta, kui ollakse tema tahtest lummatud. Tuleks „kasuliku idioodi” rollist välja rabeleda. Naine, võiks võtta mehe kes teda väga tahab. Võimalik, et varem või hiljem pälvib arvestav ja hooliv mees (eriti magamistoas) naise armastuse või vähemalt kiindumuse. Loomulikult on erandjuhtumeid. Puberteet ei pruugi kesta elu lõpuni. Kasulikum oleks kujuneda ebahuvitavaks, perekonda sulgunud ja trende jälestavaks isiksuseks. Valdav enamik kenasid, nutikaid ja haritud eestlannasid ehk võiksid endale seda luksust lubada.

Kerttu Rakkest veel niipalju, et see, keda ta kahtlustas politseile teatamises, kui jõurase peaga ja lapsega sõidule läks, on kahtlemata tema parima sõber. Võimalik, et ta päästis tema ja/või lapse elu või tervise.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare