Vene analüütik Andrei Pionkovski võttis hiljuti NATO ja Venemaa või Lääne ja Venemaa praguse suhetepuntra kokku sellise väitega: "Keelduda surra Narva eest tähendaks NATO lõppu".

Iseenesest huvitava mõttearendusega jõuab Piontkovski järeldusele, et kuivõrd Läänes keegi ei taha "Narva eest surra", kuid kui Venemaa peaks ründama, siis pole tal valikut, teeb Lääs täna kõik, et "Narva küsimust" üldse ei kerkiks. Teisisõnu, Lääs on sunnitud viima heidutuse nii tõsiseltvõietavaks, et Putin mõistab isegi rünnakukatse fataalsust.

Ometi on nii see kui muud taolised "Narva küsimuse" analüüsid tekitanud nii Eestis kui mujal elava arutelu teemal "kuidas" võiks Venemaa Narvat rünnata. Vene erioperatsioonid Krimmis ja Ida-Ukrainas pakuvad selles kontekstis palju mõtteainet. Tõenäoliselt käivad nii NATO kui Eesti staapides aktiivsed mõttetalgud, kus vaagitakse, milliseid Ukrainas demonstreeritavate erioperatsioonide elemente võiks Venemaa mujal kasutada. Mis "töötaks" ja mis mitte.

Koloraadomardikad ja rohkelised mehikesed peavad fantoomsõda

Palju on väidetud nagu oleks Ukrainas toimuv uus nähtus. Fantoomsõda, mida peavad koloraadomardikad ja rohelised mehikesed. Kui vaadata Venemaa poolt kasutatavaid võtteid ükshaaval, tuleb nentida, et midagi kardinaalselt uut leiutatud ei ole. Uus on lihtsalt konventsionaalse sõja ja luure ning- diversioonioperatsioonide sünkroonne kasutamine. Sõja ja luuretegevuse segunemine.

Krimmi operatsioon oli üsna klassikaline territooriumi hõivamine erivägede poolt, umbes selline lahingülesanne, mida on aastaid harjutanud kasvõi meie piiride taga baseeruv 76 õhudessantdiviis.

Uudne oli vaid ründava riigi keeldumine tunnistada, et just tema seda sõda peab. Ida-Ukraina operatsioon on hoopis keerulisem.

Võib eeldada, et taoliseks operatsiooniks on ette valmistatud aastaid. On ilmne, et Venemaa on Ukrainas arendanud välja laialdase agentide võrgu, kes nüüd on Ida-Ukrainas aktiveeritud.

Ida-Ukraina destabiliseerimine on nii edukas just seetõttu, et luurevõrgustik, kohalikud värvatud aktivistid, sisseimbunud diversioonigrupid, sisseimbunud eriüksuste lahinggrupid, erinevad vene relvajõududest sõltuvad vabatahtlike paramilitaarsed jõud, diplomaatia ja saladiplomaatia, meedia ja sotsiaalmeedia ning konventsionaalne armee on suudetud panna ühtse juhtimise alla ja tegutsevad koordineeritult ja kindla kava kohaselt.

Selle plaani põhielemendid on separatistide telefonikõnedest, toimund aktsioonidest ja vene ametlikust retoorikast üsna selgelt välja joonistunud.

Turistide imbumine

Kõigepealt imbuvad riiki kas turistidena või illegaalselt väikesed GRU grupid, kes hajuvad linnadesse, kus planeeritakse aktsioone. Luuakse kontakt kohalike varem värvatud agentidega, kes alustavad demonstratsioonide kokkukutsumist, rahva agiteerimist jne.

Siin kasutatakse laialdaselt kõikvõimalikke olemasolevaid organistasioone, eriti nn kaasmaalaste võrgustikku, mida on aastaid rahastatud Venemaalt, vene erusõjaväelasi, korrumpeeritud miilitsatöötajaid ja kohaliku omavalitsuse ametnikke.

Venemaalt tuuakse turistidena sisse suhteliselt väikesed agitaatorite ja rahvaässitajate grupid, kes on ilmselt saanud vastava väljaõppe ning kellel on side kohapealse GRU üksusega.

Mõningate hoolikalt meedias kajastatud ja suureks puhutud meeleavalduste järel võtab proffidest koosnev ja täisrelvis eriüksus üle mõned olulised kohalikud hooned. Seejärel alustavad kohalikud aktivistid üsna täpse psühholoogilise operatsiooni kaudu kaasama kohalikke elanikke. Noori, kellel on põnev, naisi, et "posse kaitsta" jne.

Ida-Ukraina mässuliste telefonikõnedest on selgelt välja tulnud, et nn "tsiviilisikutest kilpide" kasutamine ümber hõivatud hoonete on osa taktikast. See muudab igasuguse vastutegevuse oluliselt raskemaks ja demoraliseerib valitsusjõude. Kohalikele elanikele tõestatakse, kelle käes on võim mõnede näidismõrvade (ajakirjanik, kohalik ukrainmeelne poliitik), pantvangide ja piinamistega. Samal ajal õhutatakse vaenu valitsuse vastu (kes inimesi ei kaitse ja on fashistlik) ning mängitakse kõigil madalatel emotsioonidel.

Sellise tegevuse eesmärk on demonstreerida keskvalitsuse võimetus olukorda kontrollida, destabiliseerida ühiskonda, luua kaost, kus ainus korrastav jõud on ülevõtjad. Käsk on hoida ülevõtetud punkte niikaua kui tuleb teistsugune käsk.

Kasutatakse kõiki meetodeid ja kõiki olemasolevaid ressursse

Minult on küsitud, kas Venemaa kasutab mingit kindlat meetodit vabatahtlike või palgaliste provokaatorite ja võitlejate leidmiseks ja Ukrainasse saatmiseks. Vastus ei ole ühene. Kogu käimasolevat operatsooni iseloomustab nimelt see, et kasutatakse kõiki meetodeid ja kõiki olemasolevaid ressursse. Traditsiooniliselt üsna bürokraatlik vene sõjapidamine on muutunud ülipaindlikuks. Tegemist on ebakonventsionaalse ja assümmetrilise ning väga hästi koordineeritud tegevusega, millel on varasemast oluliselt suurem psühholoogilise ja meediasõja komponent.

Väga laias laastus saab Ida-Ukrainas kasutatavaid vene võitlejaid jagada nelja rühma. Esiteks, elukutselised erivägede sõjaväelased, teiseks varem värvatud agendid või reservist aktiveeritud eriüksuslased, kolmandaks, erinevad Venemaal tegutsevate paramilitaarsete formeeringute võitlejad: kasakad, mitemsugused sõjamängude harrastajad, paramilitaarsed noorteorganistasionid jne, ning neljandaks nii kohapealt kui Venemaalt värvatud vabatahtlikud. Viimastest on muide osa tõepoolest profesionaalsed näitlejad, osa ilmselt lihtsalt töötud, osa patriootilised üliõpilased.

Suure osa Ida-Ukraina korrakaitsjate üleminekut separatistide poolele seletab muide asjaolu, et neid on aastaid mustalt finantseerinud Janukovitsh oma "reservina". Ukrainas on miilits nii harjunud altkäemasku saama, et nende palkamine võimuvõtjate poolt ei ole isegi niivõrd lojaalsusvahetuse kui igasuguse lojaalsuse puudumise tulemus.

Lisaks on selge, et vähemalt Janukovitshi valitsuse viimastel kuudel tegeles keskvõim ja Moskva aktiivselt oma inimeste värbamise, aktiveerimise ja kohtadele paigutamisega kõigis Ukraina jõustruktuurides.

Psühholoogiline rünnak ja virtuaalreaalsuse

Kõige ohtlikumaks toimuvas sõjalises operatsioonis ei tule pidada mitte sepratsistide puht-sõjalist võimekust, vaid Venemaa märkimisväärste suutlikust Ukraina ühiskonda psühholoogiliselt nõrgestada. Selleks kasutatakse äärmiselt mitmekihilist, sünkroniseeriud ja küünilist võtete kogumit.

Totaalne meediasõda vene telekanalites, kus valitsust kujutatakse fashistide ja inimeste vaenlasena, Ukraina jõustruktuuridest varem värvatud isikute avalikku deserteerumist tõestusena, et valitsus ei kontrolli olukorda, diplomaatiliste valesignaalide saatmist nii Läände, Kiievisse kui kohalikele inimestele, kuulujuttude levitamist, kõikvõimalikke provokatsioone.

Taolise totaalse psühholoogilise rünnaku eesmärk on otseselt inimeste teadvuse mõjutamine, Moskvale sobiva virtuaalreaalsuse loomine, mis peab tekitama usu, et Kiiev ei kontrolli midagi, enamus rahvast on Moskva poolel ning kokkuvõttes võit ilma otsese sõjata.

Eeldatavasti loodab Moskva, et taolise vaimse kurnamise ja hajutatud üksikute väigvallatkidega demoraliseeritakse Ukraina nii kaugele, et riigivõim ja valitsus lihtsalt variseb kokku. Krimmis õnnestus see täielikult, Ida-Ukrainas on tänaseks Ukraina valitsus esimest korda suutnud ennast kohati kokku võtta ja alustanud esimesi operatsioone, mis on toonud teatavat sõjalist edu ja kohe ka moraali paranemise. Odessa porovokatsioni oli nimelt tarvis moraali kiireks allaviimiseks, mitte ühe üsna ebaolulise hoone hõivamiseks.

Lõhenenud Ukriana langeks Venemaa kontrolli alla

Seetõttu on mõneti kaheldav, kas Ukrainale on ikka kasulik täna kontsentreeruda presidendivalimistele. On peaaegu kindel, et kogu Ukraina territoriumil neid 25 mail. korralda ei saa. Tulemus oleks, valitkas "Lääne-Ukraina president" ning idapoolsetes oblastites pärast 11. mai referendumit "oma president". Kas see ei viiks stabiilsuse taastamise asemel hoopis lähemale riigi lõhenemisele.

Häid lahendusi ei ole Ukrainas enne kui konflikt leiab sõjalise lahenduse. Kiiev kas taastab ida-ukraina üle kontrolli, mis on võib-olla võimalik, kuid ainult juhul kui Vene konventsionaalväed ei ründa või kaotab "ausalt" idapoolsed alad. Lõhenenud ja ilma keskvõimu kontrollita Venemaa poolt tunnustamata presidendiga Ukraina tähendaks tegelikult kogu riigi langemist Venemaa kontrolli alla.