Edukultuse viljad
2010. aastal läbi viidud üle-eestiline uuring näitab, et üle poole Eesti lastest kannatab stressi all: neil esineb närvilisust, unehäireid või depressiooni, mis sunnib neid isegi medikamente tarvitama. Psühhiaater Jüri Enneti hinnangul on laste kehalised vaevused, mida vanemad sageli ekslikult laiskuseks peavad, tihtipeale seotud hoopis suure psüühilise pingega. Stressi põhjustavaid tegureid on mitmeid, kuid suurem osa neist on seotud kooliga. Eesti-Rootsi vaimse tervise ja suitsidoloogia instituudi, Tallinna ülikooli ja sotsiaalministeeriumi koostöös läbi viidud projektist SEYLE („Saving and empowering young lives in Europe”) selgub, et 15% Tallinna üldhariduskoolide õpilastest on depressiooni ja 5% ärevuse tunnustega.
Kuid laiskus ja tahtepuudus, mida vanemad lastele kõige sagedamini ette heidavad, võib olla seotud ka lapse soovimatusega pühendada oma energiat vanemate püstitatud eesmärkidele, või pole talle vastuvõetavad selleni jõudmise meetodid ja viis. Üle-eestilisest uuringust selgus seegi, et pooled Eesti lastest väidavad, et perekonnas nende arvamusega ei arvestata ja neid ei kaasata otsustamisse.
Pisut rõõmsama tulemuse andis ÜRO lastefondi Eesti rahvuskomitee hiljutine uuring „Mida arvavad eesti noored elust Eesti vabariigis”, milles lastelt muuhulgas küsiti, kui õnnelikud nad on. 64% lastest vastas, et on õnnelikud enamiku ajast, 31%, et vaid mõnikord, 58% siis, kui neil läheb koolis hästi, ning 63% lastest peab mõjuvaks põhjuseks olla õnnetu, kui neil on koolis ebaõnnestumised. SEYLE-st selgub ka, et kool ja kooliga seonduv on Eesti laste jaoks tähtsal kohal ning üle 54% muretseb peamiselt koolis halvastimineku pärast.
Drill algab juba eelkoolis
Psühholoogid nimetavad tänapäeva lapsi üleprogrammeeritud laste põlvkonnaks, kelle jaoks maailma turvalist, mängu kaudu tundmaõppimist (sest mängus võib eksida ning sooritus ei pea olema perfektne) asendab üha varajasem kohustuste koorem. Need on lapsed, kelle mängukaaslasi asendab arvuti ning kelle elust on kadunud traditsioonilised mängud ja mänguasjad.
2008. aastal vallandas dokumentaalfilm „Kus lapsed mängivad?” Ameerikas rahvusliku debati ja ägedad spontaansed protestiaktsioonid. Film põhineb tunnustatud pedagoogi Elizabeth Goodenoughi raamatul „Lapsepõlve salajased aiad”, mis räägib sellest, et täiskasvanud on röövinud oma järeltulijailt õnneliku lapsepõlve ning surunud neile aina varasemas eas peale täiskasvanute maailma olelusvõitluse.
Lapse loomuomasele rõõmsale tegutsemistungile tõmbab tänapäeval sageli kriipsu peale harrastuste ja hobide vankumatu orienteeritus (tipp)saavutustele, mitte lapse oskuste ja teadmiste arendamine ning kogemuste rikastamine. Kui lapsed rakendatakse isegi hobi- ja huviringis vanemate ambitsioonikuse ja teostumata unistuste vankri ette, mis siis veel kooliharidusest rääkida!
Vanemad võtavad oma laste suhtes ülehooldava ja kõike rahaga kinni maksva hoiaku vabatahtlikult, sest nad ei soovi oma lootuste luhtumist ja panuse (raha, aeg, hool) tühjajooksmist. Õpitud abitus, mis väljendub tahtetuses ja/või suutmatuses oma elu ise korraldada ning sellega hakkama saada, on Euroopa noorte seas tooniandev trend juba aastaid. Saksamaal 2004. aastal ilmunud põhjalik uurimus näitas, et 30% noortest tahab pärast ülikooli lõppu pöörduda tagasi oma vanematekoju põhjusel, et nii on mugavam ja odavam… Kergekäeliselt ja mõtlematult oma lapse elu juhtimise ja korraldamise enda kätte haaranud vanemad laiutavad hiljem imestunult käsi: miks ta jalgu alla ei võta?! Ei oska, ei taha ja ei võtagi! Õpitud abitusel on laastav mõju kogu isiksusele.
Üleharitud ja üksikud
Sarnaselt Euroopaga ollakse juba ka Eestis hädas nn akadeemikutega – ülekvalifitseeritud või ühiskonna tegelikku tööjõuvajadust eiravate kõrghariduse omandanud noortega. Riikides, kus riik subsideerib teatud vanuseni õppuristaatuses olevaid noori, jätkavad nad aastatepikkusi ja mitte kuhugi välja viivaid akadeemilisi õpinguid. Mida mõistlikku sellistele üleharitud ja praktilise töökogemuseta noortele öelda, kes pole valmis oma mugavustsoonist väljuma ega ambitsioonikates plaanides järeleandmisi tegema? Kõige elutervem soovitus oleks: õppigu mõni konkreetne amet selgeks ja tulgu „mägedest alla”.
Euroopa sotsioloogid on andnud juba ammu häirekella, väites, et me maksame edukultuse kummardamise eest üksindusega ning 21. sajand saab olema üksildaste sajand: järjest suureneb nende hulk, kes haridusest, karjäärist ja isiklikust vabadusest perekonna ja laste nimel loobuda ei raatsi. Meie Euroopa lähinaabrite juures (näitajad on kõrgeimad Rootsis (42%), Soomes (40%), Saksamaal (39%) ja Hollandis (35%) on iidoliks kujunenud jõuline ja eneseteadlik üksinda elada eelistav naisetüüp, kellele sekundeerib üha enam mitte vähem enesekindlaid ja -keskseid mehi…
„Kas sellist elu me oma lapsele tahamegi?” Kui ei, siis on viimane aeg temaga rääkida ja küsida, mida ta ise oma tulevikust arvab, millest unistab ja kelleks saada tahab.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
