Edgar Savisaar: Valitsus suitsetab vaeseid Eestist välja
Lisaks vaatame, mida ministrid oleksid saanud teha ja kas tegemata jäetut on võimalik kuidagi heastada. Lahendused tööpuuduse vastu on neil kogu aeg käeulatuses olnud, kuid neid ei ole kasutatud. Miks on neist lahendustest loobutud? Miks pole tahetud töötute olukorda parandada? Mida on selle tulemusena loodetud saada?
Hiljuti avaldatud Eurobaromeetri uuringust selgus, et Eesti on Euroopas Taani järel teisel kohal selles mõttes, et elanikud on valmis töö otsingul koheselt välismaale kolima. Tõenäoliselt on minna soovijaid märksa rohkem — eestlaslik tagasihoidlikkus ei luba seda alati tunnistada. Juulis esitletud Eesti inimvara raportis öeldakse, et 130 000 ehk 12% eestlastest elab juba võõrsil. Kuid loomulikult on see hinnang, sest vaevalt on iga välismaal elav inimene endast teada andnud või iga ajutiselt lahkunuks peetu oma permanentse lahkumise kavast informeerinud. Lätlased räägivad juba poolest miljonist tegelikult lahkunud tööjõulisest inimesest. Ka meil ulatub see arv ilmselt üle 200 000 inimese piiri.
Kas inimeste eemalepeletamine on tahtlik?
Kui Eestis loodud elamis- ja töötingimused on sedavõrd inimesi Eestist peletavad, nagu ülalnimetatud analüüsid väidavad, kas ei või need tingimused siis olla tahtlikult esile kutsutud või vähemalt soodustatud nende tekkimist? Ehk veel konkreetsemalt sõnastatuna, kas siin ei või olla tegemist lausa olukorraga, kus inimeste peletamine meie riigist on muutunud eesmärgiks omaette?
Analüüsides olukorda võib väita, et inimeste peletamine Eestist on olnud parempoolse valitsuse eesmärgiks. Seda eesmärki on viidud ellu läbi tingimuste loomise tööpuuduse süvenemiseks ehk siis teisiti öeldes äramineku sundseisu loomiseks. Kui inimeselt võetakse töö ja elatis ning ainukeseks ellujäämise võimaluseks on emigreerumine, siis kahjuks seda ka tehakse. Inimestele ei saa seda ette heita!
Seda, et valitsus on tahtlikult ja süsteemselt aidanud kaasa tööpuuduse süvenemisele võib väita mitmel põhjusel. Esiteks lahendused tööpuuduse vähendamiseks on olnud kogu aeg käeulatuses, kuid neid pole lihtsalt peetud vajalikuks kasutada. Tallinna linna eeskujul oleks riik saanud luua pikaajalise töötuse vältimiseks sotsiaalseid töökohti, rakendada töötuid avalikel töödel (hädaabitöödel), moodustada töötute klubisid, korraldada tööbörse ja kontaktmesse, jagada abivajajatele tasuta õigusabi ja võlanõustamist, toetada hädasolijaid esmaste toiduainete ja majapidamissisenditega, tagada vajadusel öömaja või elementaarse söögivõimaluse, toetada lasteaia- ja koolikulude katmisel, kaasata töötuid välisprojektidesse, pakkuda tasuta võimalust raamatukogudesse ja teha palju muud.
Tallinna linna meetmed on osutunud elujõuliseks
Teiseks on Tallinna linna kogemus tõestanud, et pealinnas ellu viidud sammud tööpuuduse ohjamiseks, töökaotustest tulenevate kahjulike mõjude kompenseerimiseks ja üldisest majanduslangusest tekkinud probleemide vähendamiseks on olnud elujõulised ja efektiivsed. Täna ei saa enam keegi öelda, et Tallinna linn oleks rapsinud tühja, oleks kõiki neid samme teinud vaid poliitilistel eesmärkidel ja populaarsuse saavutamiseks või oleks töötanud mingil viisil meetoditega, mis ei anna otsest tulemust. Tänaseks on nii Tallinna linna abipakett kui ka kaasnevad tegevused andnud käegakatsutavaid tulemusi ja kõik, kes tahavad sellest aru saada, ka saavad.
Kuna parempoolne valitsus ei ole midagi teinud töötuprobleemi lahendamiseks ega selleks, et inimestele majanduskriisist tekkinud tagasilööke pehmendada, siis on selline seis Keskerakonna positiivsete saavutuste varjus muutunud ohtlikuks. Lausliberaalne valitsus on proovinud enda poliitilise kaitsesidurina sotsiaalsete töökohtade loomist naeruvääristada või vähemalt hägustada Tallinna edu, nimetades meie samme poliitilisteks ja väheefektiivseteks.
Elus on sageli nii, et ühed teevad tegusid, teised vahivad aga mittemidagi tehes käed taskus pealt ja kritiseerivad. Täpselt sellise passiivse iriseva pealtvaatajana tundub täna ka Ansipi valitsus rahvale Keskerakonna majanduslangusest päästva tegevuse taustal. Seda näevad nii Eesti inimesed kui ka parempoolsed võimupoliitikud ise. Eks siin ole ka põhjus, miks praegune valitsus euro käibelevõttu sellise innuga propageerib ja kõike euro osas tehtut enda arvele proovib kirjutada.
Euro saamiseks toob ohvreid ja pingutab ikka kogu Eesti. Suur osa Eesti elanikest ja majandusest on koondunud Tallinna. Isegi väike laps saab aru sellest, et kui Tallinn ei oleks toetanud europüüdlusi ja tervikuna selle nimel pingutanud, siis ei oleks see positiivne otsus meile kindlasti tulnud. Seega Ansipi käik kirjutada euroedu oma partei arvele ja ehtida ennast ka võõraste sulgedega, ei näita teda tegusana ega varjuta ka Keskerakonna edu majanduskriisiga võitlemisel.
Valitsus oleks võinud Tallinna linnalt õppida
Kui Eesti valitsus oleks võtnud nõuks õppida Tallinna kogemustest ja rakendanud nende meetmete taha riigieelarve ulatuslikud võimalused, siis näeksime edu, nagu pealinnas, kus olukord üldmajandusliku languse rasket konteksti silmas pidades on igal juhul kontrolli all hoitud. Arvestada tuleb ka seda, et riigieelarve suuremate võimaluste rakendamine oleks Eestis esile kutsunud Tallinna stiilis positiivsete arengute ahelreaktsiooni üle kogu Eesti, kuid märksa võimendatumas mahus.
Lisaks Tallinna linnale on ka Riigikogu Keskerakonna fraktsioon teinud hulgaliselt ettepanekuid tööpuuduse vastu võitlemiseks ja majanduse korrastamiseks. Keskerakonna ettepanekud Riigikogus sisaldasid kombinatsiooni Tallinna linna poolt ellu viidud edukatest sammudest ja võimalikest maksumuudatustest. Ettearvatavalt ei võtnud passiv koalitsioon midagi sellest kuulda.
Mis siis takistab parempoolsel valitsusel häid algatusi järgimast ja eesti rahvale head tegemast? Esiteks mängib oma osa peaministri egoistlik suhtumine — mis ei ole minu kabinetist, minu ideedest või minu meeskonnast pärit, see ei saa hea olla ja selle ellurakendamist ei tohi kõne alla võtta. Teiseks ei saa parempoolne valitsus juba põhimõtteliselt võtta omaks Keskerakonna lahendusi, sest need on töötavad ja sellega nad tunnistaksid Keskerakonna õigsust. Ansipi põhimõte on aga kogu aeg olnud selles, et pigem kannatagu Eesti, kui tunnistada, et lahendusi suudab pakkuda ka mõni teine erakond.
Saates inimesi välismaale loodab Reformierakond võita valimisi
Kolmandaks lööb läbi siiski soov viia osa inimesi selleni, et nad oleksid sunnitud riigist lahkuma. Eestist läheksid sundseisu tulemusena minema eelkõige vähekindlustatud, töö kaotuse tõttu majanduslikku hädaolukorda sattunud ja hoolivat sotsiaalset riiki pooldavad inimesed. Ehk siis need, kes kindlasti ei hääletaks Reformierakonna poolt ja kellest suur osa toetaks Keskerakonda.
Minema ei lähe ju need, kellele Ansipi valitsus on ülejäänud rahva kulul palju vara kätte mänginud ja kes tänuvõlaks oma hääle lausparempoolsetele andma peavad. Kui aga konkurentide valijad on juba välismaale saadetud, vaevalt nad siis kõik nii väga enam hääletamisest hooliksid — ehk siis suureneb enda toetajate osakaal. Kuna valimised lähenevad ja Reformierakonna jalgealune kõigub, proovivad nad selle plaani elluviimisega maksimaalselt kiirustada.
Mida siis ikkagi on Eesti riik võitnud töötutele selja keeramisest? Riik ei ole midagi võitnud — inimesed on sunnitud lahkuma, sotsiaalsed probleemid süvenevad, töötavate inimeste hulga vähenemise ja rahvusliku arenguvisiooni puudumise tõttu pidurdub SKP edasine kasv jne.
Mida siis võitis parempoolne valitsus töötajatele selja keeramisest? Reformierakondlik valitsus võitis lootuse, et suur osa vastutustundliku riigi pooldajaid, ehk siis nende poliitilisi vastaseid, on majandusliku surutise tõttu sunnitud välismaale kolima ja seega aktiivsetest valimistest kõrvale jäämas. Seega hellitavad parempoolsed lootust ebaõiglaselt suurele valimisedule. Ühtlasi on parempoolse valitsuse huvides see, et mida vähem viibib poliitilisi oponente Eestis, seda vabamalt on neil võimalus tegeleda riigi tühjaksmüümisega ja omade tasku kantimisega. Pole kritiseerijaid, pole probleemi.
Ülaltoodut kokku võttes on parempoolne valitsus keeranud selja reaalsetele võimalustele Eesti majandusolukorra parandamiseks ja töö kaotanud inimeste aitamiseks. Selg on keeratud osalt sellepärast, et lahendused pärinevad Keskerakonnast ja see ei ole Reformierakonna mõistes aktsepteeritav ning osalt sellepärast, et kui raskustesse sattunud inimesed lahkuvad Eestist, siis on Ansipi valitsuse püsimise tõenäosus natuke suurem.
Eesti ja Eesti inimeste raskesse olukorda panemine on olnud tahtlik tegevus, sest Tallinna linnas edukalt kasutatavate meetmete laiendamine tervele Eestile riigieelarve suurte võimaluste toel oleks olnud inimestele päästerõngaks vaesusest ja majandusraskustest väljapääsemiseks. Ansip otsustas päästerõngast aga mitte anda ja seega ei ole õige tema valitsuse jätkamine. Eestit peavad valitsema need, kes hoolivad nii riigist kui ka inimestest. Võimalused on ju olemas.
