“See on suur muutus. Alates kolme Balti riigi liitumisest NATOga 2004. aastal on kaitseplaneerijad üritanud vältida küsimust, mida nende riikide liikmelisus praktikas tähendab. Kui Venemaa on sõbralik NATO partner ja mitte vaenlane, siis ei peaks ka Ida-Euroopa liikmete jaoks kaitseplaane vaja olema. Tõepoolest, kuni 2008. aasta teise pooleni välistas NATO ohuhinnang — sõjalise planeerimise alusdokument — igasuguse ohu Venemaa suunalt. Seda võis tõlgendada ka kui ohtlikku signaali, et Kirde-Euroopa on julgeolelu seisukohalt “hall piirkond”, kus on võimalik pahandusi tekitada ja väljastpoolt sekkuda,” kirjutab Economist.

Peamine surve tuli Poolalt, oluliselt USA liitlaselt Iraagis ja Afganistanis, kes sai endale nii kaitseplaani kui ka kahepoolse julgeolekuleppe USAga, mille raames paigutatakse Poola pinnale ka Patriot-rakette.

Ametlikku heakskiitu veel pole ning asjasse puutuvatel riikidel on soovitatud seda teemat avalikult veel mitte kommenteerida. Kuid otsustele lähedal seisvate allikate sõnul on otsus tehtud: Balti riigid saavad oma kaitseplaanid.

Ametlikult vormistatakse need plaanid Poola kaitseplaani lisadena, mis omavad nüüd laiemat regionaalset dimensiooni. See jätab ruumi ka võimalusele, et allianssi mittekuuluvad Rootsi ja Soome saavad vajadusel planeeringutes osaleda. Suur kahepoolne USA sõjaväeõppus, mida suveks Balti riikidesse kavandatakse, kaasab tõenäoliselt veel riike.

“Kui nimetatud plaanid osutuvad tõsiseltvõetavateks, võiks Balti riikide poliitikud leida rohkem aega, et pöörata tähelepanu oma riikide palju tõsisematele muredele majanduse-, poliitika- ja sotsiaalvallas, arvab Economist lõpetuseks.