Dmitri Klenski kõne eestlaste teemal

Dima labane saladus: Kivisildnik teeb lihtsa näite varal selgeks, et Klenskiks saamine on imelihtne — tarvis vaid püsti tõusta ja lolli juttu ajada. Alljärgnevalt olgu selle tõestuseks Klenski kõne.

Pole vaja. Milleks meile Klenski, meil pole teda lihtsalt vaja. Igaüks meist võib vajaduse korral hakata Klenskiks ja teha seda sama hästi kui see tolbajoobi mainega poliitik . Järgnev ajakirjanduslik eksperiment tõestab veenvalt, et Klenski tegemine on väga lihtne, igaühele jõukohane, kuid täiesti kasutu tegevus. Pole vaja teha muud kui püsti tõusta, öelda, et mina olen Klenski ja saan asjadest nii aru. Nüüd hakkasin ma Klenskiks ja alljärgnev on Klenski uudisjutt.

Eesti probleem nr. 1: tundmatu dialekt
Eesti vabariigi põhiliseks probleemiks on eestlased. Eesti küsimus omakorda koosneb neljast valupunktist: esiteks keele puudumine, teiseks kultuuri puudumine, kolmandaks riigi võsastumine ja laiaulatuslik kuritegevus. Ilmselt on liigne lisada, et Eesti probleemi all kannatavad eelkõige kohalikud venelased ja ukrainlased.

Võib öelda, et Eesti venelaste olukord on halvem kui ükskõik millisel rahval mujal maailmas. On selge, et paljud venelased on kannatanud tatari-mongoli ikke, türklaste omavoli või jaapani imperialistide hirmutegude all. Erinevalt eestlastest on mongolid, türklased ja jaapanlased laialt levinud probleemid, mille lahenemiseks on välja töötatud tõhusad meetmed.

Eestlased on aga nagu eriti haruldane haigus, mida esineb kord saja aasta jooksul, arstid vaatavad, imestavad, meelelahutust kui palju, aga peale ei oska keegi midagi hakata. Eestlastega ongi võimatu midagi peale hakata, sest nagu me kõik hästi teame, räägivad eestlased maailmas tundmatut dialekti. Isegi kõige parema tahtmise juures ei saa keegi aru, mis neil viga on. Kiunuvad, aga miks, kurat neid teab.

Eesti probleem nr. 2: eestlased, rahvas puu otsast
Keel keeleks, egiptuse keelt ei oska ka keegi, aga neil on oma kultuur, muumiad, kaamelid ja püramiidid. Vaatad ja süda läheb soojaks. Paraku pole eestlastega võimalik ka kultuuri vahendusel suhelda. Kultuur puudub. On sakslastelt laenatud laulupidu, meie — venelaste — vana hea vodkakultuur, soomlaste arktiline hüsteeria ja ameeriklaste kõhuorjamiskomme. Eesti kultuur on nagu kõverpeegel, mis nurga alt ka ei läheneks, ikka tundub, et kärss on viltu. Solvav ju. Nii äigadki jalaga, kohe hakkab kergem.

Suhtlemine pole eestlastega keeruline mitte ainult keele ja kultuuri puudumise seisukohalt, tegelikult pole eestlasi lihtsalt olemas. Mingid udused tüübid sebivad ringi, aga inimesi, rahvast või mõnda omasugust pole küll kohanud. Siin saab muidugi määravaks eestlaste metslus, ise nimetavad nad ennast küll metsarahvaks, aga siin on tegemist mingi arusaamatusega. Rahva moodustavad inimesed, eestlaste karja aga puu otsast alla ronimata ahvi ja inimese ühised eellased.

Eesti probleem nr. 3: ahvid, kes teevad laulupeo
Eesti on mets, kus sa ka autoga ringi ei sõidaks, on tee ääres mets, igal pool on mets, vahel teest kaugemal, kuid alati ähvardavalt silmapiiril. Sõitke Euroopas ringi, igal pool on majad, linnad, tehased, tohutult autosid. Siin on mets ja lagedad maanteed, kurat teab, kelle jaoks eurooplased need teed siia ehitasid.

Kordan. Eestlased elavad metsas, sõitke Läti poolt Eestisse sisse, mets, tee ääres on silt justkui oleks asula, aga ümberringi on põlislaas, ei ühtki maja, uus silt, ikka võsa. Isegi kaardi järgi natuke suurem linn Pärnu on mets, kus on, tõsi küll, tee ääres tänavavalgustus. Selline ongi Eesti linn, valgustatud mets, ise kiitlevad, et palju parke. Mingu persse!

Mul on teile küsimus, lugupeetud eestlased. Kas see, kes elab puu otsas, möriseb, taob rusikatega vastu rindu ja vohmib banaane sisse, on metsarahva esindaja või lihtsalt ahv? Minu meelest on ahv. On teada juhtum, kus Leipsigi loomaaiast lahtipääsenud makaagid korraldasid laulupeo. Kas paavianid on sellepärast kultuurrahvas? Muidugi ei ole.

Ma pole muidugi kunagi väitnud, et kõik eestlased elavad puu otsas, selleski küsimuses on näha tugevat tagasiminekut. Seoses epideemiliste metsavarguspuhangutega on osa eestlasi sunnitud puu otsast alla kargama ja võsas redutama. Seda võib küll pehmendavalt nimetada kas privatiseerimiseks või sundüürnike küsimuseks, asja olemust see ei muuda. Paljaks varastamine ei ole veel tsiviliseerimine. Pügada saanud pärdik ei ole samuti inimene.

Eesti probleem nr. 4: loomade kuritegevus
Eestlaste kuritegevus on väga laialdane: pettused, reetmine ja ametiseisundi kuritarvitamine– kui mäletsemist võib ametiks nimetada — on üldiselt levinud. Samas on eesti kuritegevus spetsiifiline, terve mõistuse ja juristide arusaamade järgi on tegemist roimaga. Kui panna aga ennast eestlase või hundi seisukohale, siis on tegemist lihtsalt saagi murdmisega. Suurem sööb väiksema ära ja lööb endast pikemale selja tagant kaikaga pähe.

Ometi ei lasta huntidelgi teha, mida nad tahavad, euroopa traditsiooni järgi lastakse hundid viimseni maha. Eestis on muidugi eriolukord, eesti metslased on huntidega solidaarsed, ilmselt on nad sõlminud pakti või koostöölepingu ja jagavad saaki kvootide alusel. Hunte ju Euroopas ei ole, siin aga on nad vene farmeritele tõsiseks peavaluks. Nii et ikka jõuame selle sama teema juurde, et eestlased on unikaalne luupainaja.

Tee sa sakslasele selgeks, et hundid murravad mullikaid ja sellele jamale tuleb lõpp teha. Sakslane näeb sutt ja teeb toitse vellele uudise, et näete kui huvitav, selline hall ja koheva sabaga. Täitsa päris ehtne võsavillem kohe. Nii et meil venelastel pole Euroopast abi loota, peame ise hakkama saama.

2 võimalust
Mina näen kahte lahendust, esiteks piirata eestlaste voli looduskaitsealadega ja kuulutada nad väljaspool kaitsealasid soovimatuteks kiskjateks. Kes aga Matsalu märgala piiridest väljub, kuulub dresseerimisele, peab kandma suukorvi ja kui õpib pimedaid juhtima, saab toanurgas magada.