Dharma levik ja dhjaana
Lääs on avastanud alles äsja, viimase saja aasta jooksul Dharma sügavuse, mis hämmastas ja mõjutas kristluse pankrotist ja Õhtumaa allakäigust masendunud filosoofe, usklikke, psühholooge ja teadlasi, ning kogu ühiskonda, avades usu kaotanud inimestele uue värava vaimsusesse.
Vastupidine olukord oleks selline, kui küsida staadionil kümneid ringe rühkivalt higiselt sportlaselt: miks ta seda teeb? Milleks selline piinamine? Ta vastab, et treenib keha. Selline võrdlus näitab hästi, mis on religioon Dharma tähenduses — see on meele arendamine, harjutamine. Joogas on ühendatud nii keha kui meele harjutamine. Joogit või buda munka ei huvita, kes lõi maailma või kes seda valitseb: Jahve, Allah, Quetzalcoatl, Hunab Ku, reptiloidid või Vanakurat ise. Joogi usub vaid enese arendamise vajalikkusesse.
Dharma on areng ja selle süvimaks harjutuseks on dhjaana (dhyana, sanskr k), millest on tuletatud sõnad chan (hiina k) ja zen (jaapani k) — eesti keeles mõtlus, sisekaemus, meele arendamine, teadvustamine, tähelepanelikkus. Sageli nimetatakse seda meditatsiooniks (lad mõtisklus), kuid see pole täpne. Meditatsioon kristlikus tähenduses on mõtisklemine mingil usuteemal, kuid dhjaanas pole mingit tegemist mõtlemisega. Need on täiesti erinevad asjad. Samas ei tähenda dhjaana ka mõtete puudumist. Dhjaana pole mõtlemine ega ka mittemõtlemine.
Kui elust mingi näide võtta, siis oleks väliselt dhjaanale kõige sarnasem istuv kass, kes justkui magaks, aga liigutades kõrvu iga heli suunas ja jälgides ümbrust veidi praokil silmadega on tegelikult väga tähelepanelik ja teadlik oma ümbrusest. Ka päevitavad inimesed otsivad alateadlikult rahu ja ammutavad jõudu — puhkavad oma loomulikus olemuses.
Dhjaanas keskendutakse hingamisele, loendatakse väljahingamisi ühest kümneni, siis jälle ühest kümneni jne, tavaliselt tund aega. Teine harjutus on neljaosaline: 1) loendatakse väljahingamisi, 2) sissehingamisi, 3) lihtsalt hingamise jälgimine, 4) keskendutakse punktile nina otsas, kus õhk puudutab nahka. Iga osa kestvus viis minutit. Harjutusi on tuhandeid, kuid hingamise jälgimine on põhiline. Algul on kasulik harjutada koos ja meistri juhendamisel. Tuleb veel rõhutada, et pole võimalik saavutada mõtlust, kui puudub aluseks olev eetika, Kümme Juhist.
Kuigi üksikuid harjutajaid oli Eestis ka varem, näiteks esimene eesti soost pühak Vahindra ja tema õpilane Ananda, ning vene ajal Rama Tamm, jõudis dhjaana harjutamise suurem vool Eestisse alles 1989 Lääne Vennaskonna vahendusel, ning esimene korea zeni õpetus toimus 1991 soome munga Tae Hye juhtimisel. Suurem osa Lääne ja Eesti zenist seisneb vaid raamatute lugemises. Tegelikke harjutajaid on vähe. Kuid nii on see alati olnud, ka Buddha ajal. Enamus ilmalikke budalasi järgib eetikat — Kümmet Juhist ja austab Kolme Kalliskivi: Buddhat, Dharmat ja Sanghat (tarka, õpetust ja kogudust), mis on ka täiesti piisav.
Dharma on Läänes ja ka Eestis kõige kiiremini leviv õpetus, mis levib mitte sündivuse ja sisserände kaudu, vaid inimeste isikliku otsuse põhjal. Dharmat uurivad mitte ainult üliõpilased, filosoofid ja psühholoogid, vaid ka luteri kirikuõpetajad ja katoliku mungad, kelle kutsel käivad Korea ja Jaapani zenmeistrid mõtlust õpetamas üle Euroopa. Paljudes katoliku kloostrites harjutavad mungad zeni korrapäraselt ja iga päev.
Tundub, et tõeks hakkavad saama iidsed budalikud ennustused, et Õpetus levib Läände ja et sünagoogides, kirikutes ja mošeedes hakatakse jutlustama Dharmat. Inimesed on pettunud autoritaarses juudi jumalas, usulises manipuleerimises ja vägivallas, samuti kommunismis ja kapitalismis.
Mõtlus on välistest ärritustest vabanemine ja sisemise rahu saavutamine. Mõtlust ei saa kogeda lugedes ega õppides, seda saab kogeda vaid mõtlustades, sest õppimine ja mõtlemine ei lõpeta meele liikumist, rahutust. Õppimine ja mõtlemine on olemine väljaspool väravat, mõtlus on saabumine koju, istuma rahus. Rahutuse lakates saabub vaikus, vaikuse saabudes tõuseb tarkus ja tarkuse tõustes nähakse tõde.
