DELFI UKRAINAS: ütluse "pederastlike jõududega koostööd ei tehta" eest Ukrainas tagasi astuma ei pea
Jürgen Ligi väljaütlemised kahvatuvad selle kõrval. Ukraina siseminister ja partei Rahvarinne üks juhtfiguure Arseni Avakov teatas, et "pederastlike jõududega koostööd ei tehta" ning mitte keegi ei küsi siin, kas ta peaks vabandust palume, tagasiastumisest rääkimata.
Rusikavõitlus parlamendis, ropp sõim juhtpoliitikute vahel telestuudios ning viha õhutamine vähemuste suhtes on vaid mõned näited, miks Ukraina poliitiline kultuur sarnaneb pigem Venemaa kui lääne omaga.
Seksuaalvähemused on sagedaseks rünnakute sihtmärgiks
Kukutatud presidendi Viktor Janukovitšile lojaalne peaminister Mikola Azarov üheks põhjenduseks, miks ei kirjutatud aasta eest alla kaubanduslepingut Euroopa Liiduga, et see kohustaks kehtestama samasooliste paaride abielu Ukrainas. Esiteks oli see väide sisult vale, kuid veelgi olulisemalt kultiveeris vähemuse vastast viha. Azorovi väljaütlemine langes viljakale pinnasele, sest Ukraina ühiskond on homofoobne.
Siinjuures ei jookse selge vahe Kremli-meelsete ja Euroopa-meelsete vahel. Venemaa toetatud separatistide vägede vastu on vabatahtlikult sõdima läinud paljud paremäärmuslike organisatsioonide toetajad ning nemad sooviksid “peded ahju ajada” sama palju kui nende vastased teisel pool rindejoont.
Okupeeritud Donetski ja Luganski rahvavabariigi territooriumil on olukord Ukrainaga võrreldes veelgi hullem. Seal arutatakse seaduse üle, mis võimaldaks homod aastateks vangi saata, ettepanek on ka mitmel korral “vahele jäänu” seina äärde panna. Kui võim ei suuda elanike muredega tegeleda, otsitakse sageli ju rahvavaenlane.
Ka läänemeelseteks poliitikud pole võõravihast vabad
Kuid ega ennast ka läänemeelseteks nimetavad poliitilised jõud Ukrainas pole sallimatusest ja võõravihast vabad, mida tõestas ka siseministri väljaütlemine. Delfi kirjutas eile, et “Vastates ajakirjanike küsimustele koostöö tegemise kohta Oleg Ljaško radikaalse parteiga ütles Avakov, et demokraatlikud jõud on need jõud, mis on demokraatlikud, ning neid ei tohi segi ajada pederastlike jõudude ja eelmise režiimiga.”
Eelmise režiimi jõudude all pidas ta silmas esmajärjekorras valimiskünnise ületanud Opositsiooni Blokki, mis moodustati endise võimuerakonna Regioonide Partei baasil. Osalt käib see ka Oleg Ljaško Radikaalse partei aadressil, sest suure toenäosusega toetas nende loomist Janukovitši klann.
Endine president soovis endale mugavat opositsiooni ja Ljaško sobis selleks ideaalselt. Avalikult sõimab võimu, aga tegelikult saab raha Janukovõtsi lähikonna käest. Populistlik ja radikaalne Ljaško suutis lõhestada Janukovõtsi tegelikke poliitilisi vastaseid ning diskrediteerida kogu opositsiooni lääne silmis.
Kuid eelkõige “pandi Ljaškole ära” just nimetades teda pederastlike jõudude esindajaks. Nelja aasta eest lekitati video miilitsa ülekuulamisest, kus noor Ljaško tunnistas 1993 aastal, et tal on suhe kellegi Borissiga. Poliitilise karjääri päästmiseks asus Ljaško usinasti avaldama ühisfotosid abikaasaga, külastama kirikut ning eriti teravalt ründama homoseksuaale.
See, et uus võim ei kavatse teha koostööd radikaali ja räpast poliitikat tegeva Oleg Ljaškoga, on igati mõistetav, kuid põhjendus on vale. Ega see, et keegi on homo- või bi-seksuaal , ei tee tema erakonda mitte-demokraatlikuks jõuks. Sellise väljaütlemise eest ootaks läänes ministrit kindlasti tagasi astumine.
See ei ole sõnavääratus, Avakov ja paljud end läänemeelseks poliitikuks nimetavad mõtlevadki nii. Ka ei olnud seda Jürgeni Ligi soovitus sisserännanu pojal väljaütlemistes ettevaatlik olla. Vahe on selles, et Eestis nõuab arvamuseliit selliste seisukohtade pärast ministri tagasiastumist, Ukrainas ei pea aga isegi mitte vabandama.
Võime uhked olla, et Eesti on saanud euroopaliku poliitilise kultuuri ruumi osaks, kus vähemuste alla surumist poliitikutele ei lubada. Ukrainal on selleni veel pikk tee minna.
