92 miljonit on suur summa, mis ei kasva puu otsas ega teki iseenesest. Tuleb meenutada, et selle arve maksame kinni meie kõik: Eesti vabariigi maksumaksjad, ka need, kes pronkssõduri teisaldamist ei pooldanud, aga makse maksavad. Ent demokraatia selles seisnebki, et meie maksudena laekuva raha kasutamise üle otsustavad need, kelle me oleme valinud.

Siiski võiks järele mõtlema panna igasuguse debati puudumine ja muretus, millega järjekordne — võib olla, et siiski mitte viimane — summa eraldati. Seda enam, et valitsus on mitu korda ühemõtteliselt kinnitanud, et kaudsed kahjud ehk siis ärikontaktide halvenemisest sündivad kahjud hüvitamisele ei kuulu.

Vaatamata meie kõigi taskust makstavale arvele, mida paberi peal keegi ei esita, naudib Ansipi teine valitsus suurt toetust ning ka ettevõtjad, kes kannavad kaudseid kahjusid, peavad pronkssõduri teisaldamist õigeks teoks.

Pronksmehe teisaldamise õigsuse tunnistuseks on kindlasti ka rahulikult möödunud 22. september: kui Aljoša seisnuks oma vanal kohal, siis võinuks mäss ehk puhkeda nüüd, sest petlikus integratsiooniusus elatud aastate jooksul kogunenud pinged oleksid vallandunud varem või hiljem.