Delfi: Oravatel saba sahtli vahel

Rahvaliit võib kui tahes kõlavalt kinnitada, et poliitilise jooksiku Robert Närska valusates väljaütlemistes peaminister Ansipi aadressil erakonna käsi mängus ei ole, aga usutavaks rääkida seda vaevalt õnnestub.

Sest pruugib vaid küsida, kellel on Ansipi ja Reformi jamadest kõige rohkem kasu. Sellal kui publiku meeli köidab pikalt poliitilist edu nautinud Ansipi punaminevik, saavad maadevahetuse tasapisi avalikkuse ette jõudvad ebameeldivad episoodid proportsionaalselt vähem tähelepanu, kui nad saaksid Ansipi juhtumi puudumisel. Juhuslik pole ka Galojani laristamiste avalikukstulek just nüüd.

Ent Reformierakonna pahade päevade üle tunnevad salamisi rõõmu ka koalitsioonipartnerid. Vaevalt leidus kedagi, kes jäi uskuma Ansipi musketärijuttu: tegelikult ei pinguta võimuliitlased isegi mitte ühtsuse mulje jätmise nimel, tegelikust üksmeelest on asi aga ammugi kaugel — kui üldse on olnudki aega, mil pole valitsetud, hambad ristis.

Ühenderakonna liider Mart Laar on Ansipi teise valitsuse ajal vähemalt kaks korda peaministrile avalikult hambaid näidanud ning karistamatult punktivõitu pühitsenud. Sotsid aga ajavad Reformierakonna silmapaistvaima saavutuse — pronkssõduri teisaldamisega — vastuolus olevat integratsioonipoliitikat, mille siht on siinsele vene elanikkonnale järeleandmiste tegemine.

Unustada ei maksa ka Keskerakonda, kes ihkab juba ammugi poliitilist revanši: võim all-linnas pole kindlasti see ihaldusväärseim. Savisaarlased on võimaluse tekkides valmis leppima ükskõik kellega, kui vaid Toompeale pääseks. Ent paraku kehtib see ka oravate kohta, kes on aegade jooksul olnud nõus sängi minema kas või vanakuradi vanaemaga.