Eesti valitsus ei ole veel otsusele jõudnud, kas Nord Streamile merepõhjauuringuteks luba anda või mitte. Kuigi nii Ansip kui ka Paet on ääri-veeri kõneks võtnud ka gaasitrassiga kaasnevaid ohte, on Reformierakonna seisukoht tegelikult selge: juhtmesse suhtutakse soosivalt, aga seda ei juleta otsesõnu öelda, sest avalikkuse negatiivne hoiak selle suhtes on liiga tugev. Laar seevastu haistab võimalust oma erakonnale promo teha ja on vastu.

Kuigi gaasijuhtmega ei maksa ülearu palju emotsioone siduda, on selge, et ka liigne leigus ei tule kasuks. Eriti taunimisväärseks peab Delfi mõningate arvamusliidrite katseid käimasolevat arutelu üleüldse naeruvääristada, pidades juba ette ära otsustatuks, et juhe tuleb, arvaku meie siin, mis tahes. Oleks kahetsusväärne, kui valitsus ei suhtu küllaldase tõsidusega teaduste akadeemia seisukohasse, et tegemist on Eesti jaoks ohtliku ettevõtmisega nii majanduslikus, julgeolekupoliitilises kui ka keskkonnaohtlikus aspektis.

Seni ei ole võimupoliitikud meile sisendanud mingit kindlust, et gaasijuhtmega seotud ohte endale teadvustatakse. Ent juhtme Eesti vetesse lubamise kriitikud on liialt tõsiseltvõetavad ja autoriteetsed, et nende jutule läbi sõrmede vaadata ja nende argumentidest demagoogia teerulliga üle sõita. Siin peame silmas muidugi teadlaste arvamust.

Laari põtkimised aga näitavad selget distantseerumist Reformi otsustest ning ei saa välistada, et just gaasijuhe osutub selleks tüliõunaks, mis juba ammugi luige, haugi ja vähi kombel eri suundadesse kiskuva koalitsiooni lõhki ajab.