Mis me siin siis oleme, kas perverssed peldikuseina (oh kui tüütuks muutunud klishee!) kribijad, või tuleviku rahva hääl, kollektiivne aju?
Kas lisaks tehnoloogia tormilisele arengule on olemas veel mingi uus, seninägematu meedia? Uus kvaliteet, mitte kvantiteet, täiendav kogus kiirust?
Internetis saabub täiendav kvaliteet siis, kui võrgustatud andmebaasid ja andmeallikad loovad üheskoos uue kollektiivse aju. Kui üksikule ajule antakse kasutada parem ja kiirem andmekogu, siis pole uut kvaliteeti veel saabunud.
Uue meedia kõige huvitavam osa on kollektiivne aju. Hiljuti Tallinnas esinenud Columbia ülikooli professor Pavlik kirjeldas, kuidas rahvas loob netis dokumentaalfilmi. Teemaks on kodutud. Igaüks filmib digitaalkaameraga oma kodulinna hulguseid, lisab intervjuu, ütleb eetrisse ka oma arvamuse. Need riputatakse üles, kõik osalejad valivad hääletades välja huvitavamad lõigud, ja korraga ongi võrgus kollektiivne film.
Sama teeb internetiportaal delfi@comment. Toimetajad on kavalad ja laisad. Nende ülesanne on üks: mõelda kolm päeva intrigeerivamat teemat, mis netis üldisele arutamisele läheb. Ja siis juhtub see, mida ajakirjanduses veel pole nähtud. Publik hakkab üheskoos, spontaanselt, paralleelselt, sporaadiliselt, sünkroonselt ise ajakirjandust tegema. Omavahel suhtlema, infot täpsustama, emotsioone lisama, teese püstitama ja arendama.
Vestlustoad (chat) arenevad suvalistel määratlemata teemadel ja ei ole kuigi kollektiivsed. Erialased vestlusringid on muidu, eriti ingliskeelsetes maades, samuti väga sarnased kollektiivsele ajule. Aga see pole üldine, poliitiliselt laiale avalikkusele mõeldud ajakirjandus.
See, mida me comment´is teeme, on avalikkuse spontaanne esiletoomine, provotseerimine.
Kui selliselt ühendatud ajud muutuvad kärjeks, mis mõtleb, suhtleb, lahendab probleeme, siis tekib metatekst. Võrk, mis varem oli vaid tekstide kiirema leidmise ja süstematiseerimise allikaks, loob tekstide põhjal uue teksti, metateksti, kus senised andmebaasid ja allikad loovad uue kollektiivse nähtuse. Metatekst on tekst, mis annab omaette tähenduse endistele tekstidele. Kollektiivse teadvuse voog toob esile meie kommenteerijate kollektiivse alateadvuse ja poolteadvuse. Meie kommentaatorid loovad endale kõigepealt uue identiteedi. Tekivad kuulsad ainult netis esinevad kujud Kuritäi, Charlemagne, Võmm, VihaneVenku, Uskmatu Toomas, Mr.Nice, Villi Frits. Voolukatkestuse puhul need isikud kaovad. Võrgust välja lülitumise puhul samuti.
Seega on kiirete linkide asemel loodud ülehelikiirus - kiire koosmõtlemine.
See on, meie, delfi kommentaatorite nägemus. Peaaegu vastupidisel seisukohal oli meediakonverentsil välisminister Toomas Hendrk Ilves. Ta ei pidanud paljuks neti-kirjutajaid rämpsuks nimetada. Ja ikka see peldikuseina-jutt.
Ilves leiab, et anonüümne kirjutamine ei saa olla avaliku arvamuse kujundamise koht. Sest kes garanteerib, et Savisaar mitte ise…, et Lennart Meri nime all keegi…jne.
Ligipääs internetile igas külakolkas on OK, ütleb Tiigrihüppe käivitanud Ilves, aga see, et internetis puudub kontroll inimese sõnade üle, on halb.
Kuigi Ilves pakkus tõe pähe oma eelarvamusi, on Delfi kommentaaritoimetajad temaga üldjoontes nõus. Me ju pesemegi seda nn seina mitu korda päevas rohelise seebiga üle.
Anonüümkirju ei armastata kuskil maailmas. Võibolla peaks tulevikus minema üle paroolidele nagu näiteks interneti-panganduses? Mida arvate, Kuritäi, Baari Gaergezz, cafferlover, mr.Nice, Emme, Analyst, Mann, Uskumatu Toomas jt?
