Delfi: Kohtumiseni 9. mail

Aasta jooksul on kaks kuupäeva, mil politseil on põhjust keskmisest valvsam olla ning kaaluda, kellele meeleavaldusluba anda ja kellele mitte. Üks on teadagi 9. mai ja teine, natuke vähem atraktiivne 22. september, mis sedakorda on rahulikult seljataga.

Vana tüütus Klenski meeleavalduse luba ei saanud, Naši aktivistid pidid oma mäluvalve pronkssõduri endises asukohas ära jätma. Pronkssõdurile viidi tema uues kodus küll lilli ja politsei pidas sündmustel silma peal, aga kokkuvõttes möödus Tallinna okupeerimise aastapäev siiski rahulikult.

Ega tegelikult keegi teab kui tormilisi sündmusi prognoosinudki. Avalikus uudisvoos köitis enim tähelepanu gaasitoru rajamise uuringute loa ümber toimuv ning 22. septembriga seotud võimalikud segadused ei tulnud eriti pähegi. Seda enam, et viimased uudised on kõnelnud siinse vene kogukonna poliitilise enesemääratluse kriisist.

Rohkem kui vene kogukonna teema huvitab praegust Eestit hoopis hullumeelne hinnatõus ja majanduse jahtumine. Ka suhteid Venemaaga vaadeldakse eelkõige gaasitoruga seotud aspektis, kuigi siin võiksid Venemaa harilikust kisast hoopiski olulisemad olla meie Euroopa partnerite reaktsioonid.

Pronksiööde õppetunde on seni mõtestatud enamalt jaolt äärmuslikult ja emotsionaalselt, tegelikult aga võiksid need sündmused anda palju enam ainet kainetele analüüsidele, millest võiks olla abi tuleviku poliitikate kavandamisel. Sest tegelikult ei ole meil ju mingit garantiid, et see, mis juhtus kord aprillis, ei kordu enam kunagi.