Põhjuseks ansiplaste ebarealistlik optimism, mis näis põhinevat arvamusel, et majanduskasv jääb igavesti kahekohalise numbriga mõõdetavaks. Tänaseks jagelevad ministrid omavahel lausa jaburalt, kaldudes üksteise häbitusse halvustamisse. Näiteks Parts, kes äsja jagas sooloesinemise korras suurperedele populistlikult miljoneid, nimetab Padari kokkuhoiukava aprillinaljaks.

Ansip ise küll enam eelarvet ja majandusseisu nii mõõdutundetult ei kiida nagu näiteks pool aastat tagasi, aga midagi asjalikku tal samuti öelda pole. Jääb mulje, justkui oleks riigi rahakoti päästmine üksnes Padari asi. Igaüks aga võtab muudkui suu täis ja karjub, et tema valdkonnast küll kärpida ei saa, kuigi selge on ometi, et kokku hoidma peavad kõik, kas või väikeste summade kaupa.

Oravate plaan teha kogu rahajamas süüdlaseks sotsid ei ole vilja kandnud, sest vastu ootusi pole Padar kärpimisjutuga endale vett peale tõmmanud. Seda hoolimata sellest, et teda eriliseks rahandusasjatundjaks ei peeta. Tema jutt on olnud avalikkusele palju mõistetavam kui peaministri üldsõnaline ümmargune jura või majandusministri sihitu lahmimine.

Arusaadavalt on kärped valusad. Näiteks emapalga kallale minek võiks oravatele tähendada poliitilist enesetappu. Ometi tähendab riigimehelikkus just seda, et kriitilises olukorras ollakse valmis loobuma poliitilisest hetkekasust ning vaatlema asju laiemas perspektiivis. Nimelt riigimehelikkust aga praegusel valitsusel napib.