Praegu ei olegi küsimus enam mitte niivõrd selles, kas pronksmees endale uue koha leiab või mitte — usutavasti leiab -, vaid hoopis selles, kuidas seda tehakse. Hea või vähemasti rahuldava tulemuse tagab korralik ettevalmistus, aga praeguse seisuga on Aljoša teisaldamise ettevalmistus läbini puudulik.

Kui pronkssõduri juures peagi algama pidavatest väljakaevamistest ei tea mitte midagi Tallinna olulisemate tehnovõrkude esindajad, siis ei maksa väga tõsiselt võtta kaitseministeeriumi kinnitusi, et asjaajamine on juba lõpusirgel. Enne 9. maid alustada ei jõuta ja pärast seda lahenevad pinged natukeseks ajaks iseenesest.

Eeldatavasti ei kulu jõustruktuuride põhiaur praegu mitte teisaldamise alustamisele, vaid hoopis vähegi rahuldavale hakkamasaamisele 9. mail. Muretsemiseks on põhjust enam kui küllalt. Veel eile kogunesid Tõnismäel Öise Vahtkonna esindajad, Venemaa sõjaähvardused on aga kõigil niigi veel värskelt meeles.

Otsesemalt kui Ansipi tegevusest sõltub pronksmehe võimaluste piires korrektne äraviimine vastsest kaitseministrist Aaviksoost ja siseminister Pihlist. Kui Pihli kogemustest võib teisaldamisprotsessi korraldamisel abi olla, siis Aaviksoo taust ja isik ei luba temast üllatuskaitseministrina just teab kui palju.

Ent mäletama jäädakse neid mõlemaid, Pihli ja Aaviksood, Ansipi teise valitsuse ministritena. Valimistel megatulemuse teinud Ansip on paraku nii õhku täis ja tulvil nii leegitsevaid ambitsioone, et ei pruugi pronksmehes oma valitsuse proovikivi ära tunda. Nõnda on võimalik, et Ansipi valitsuse allakäik algab pronksmehe äraviimisest, nõnda nagu Partsi valitsuse kukkumine sündis Lihulas.