Ansip teab, mida ta räägib. Just samamoodi läks ju Reformierakonna varasema juhi Siim Kallasega: kohus mõistis ta kümne miljoni mehelepanekus õigeks, aga rahvas sosistab siiamaani, et õige asi see ei olnud. Sest ei teata ju siiamaani, kuhu nood salapärased miljonid siis said.

Et Eesti kohtusüsteem on hambutu, seda tõendab uuemast ajast Preatoni juhtum. Petiseks peetud itaallane lahkus kohtust puhaste käte ja särava naeratusega: ma ütlesin ju kohe, et te ei suuda tõestada. Tema kiitused Eesti ärikliima usaldusväärsuse aadressil kõlavad aga mõnitusena meie kohtusüsteemi suunas. Kõik on jokk: kätte pole saadud, järelikult pole varas.

Praegu teevad jõustruktuurid suuri pingutusi näitamaks, et “töö käib”: maadevahetusele on lisandunud muude sahkerdamiste ja altkäemaksude afääride päevavalgeletirimine. Ent paljudki teadjamad pead on avaldanud kahtlust, et vähemasti maavahetusjama võib sumbuda uurimistoimingute nõrkusse. Ehk siis: sellega läheb, nagu alati — kisa palju, villa vähe.

Loomulikult pole ka Ansipil kohtu abil võimalik tõendada, et tal pole näksivate koertega tol veebruaripäeval Tartus midagi tegemist. Viimaks taandub seegi asi rahvas-räägib-tasemele: ja eks ole juba ka kakskümmend aastat räägitud. Kahju on ainult, et isegi peaminister oma juhitava riigi kohtusüsteemi võimekusse ei usu — kahju seda rohkem, et õigusega.