Biodiisel — rohekat karva maailmabisnes
Eesti rapsist ei jätku
Niisiis — ühtäkki ja ühekorraga lõppes aastaid kestev kemplemine selle üle, kas vabastada siinsest rapsist valmistatud biodiisel aktsiisimaksust või mitte. Seni kehtis Eestis biokütusele saama suur aktsiis kui tavalisele diislile ehk siis 3840 krooni tuhande liitri kohta.
Uuest aastast kehtima hakkav aktsiisivabastus peaks siis biodiisli tooma tanklatesse sama hinnaga, millega praegu müüakse nö tavalist diislit ehk siis ligikaudu üheksa-kümne krooniga liitrist.
Postimees kiitis oma juhtkirjas igati valitsuse sellist põhimõttelist otsust öeldes muuhulgas, et biodiisli kasutamine tooks maale juurde hädasti vaja olevaid töökohti — nii tulevastes diislitehastes kui perspektiivikamaks muutunud rapsikasvatuses.
Kõik esmapilgul õige, kuid nii huvitav kui see ka pole, olid maamehed erinevalt Postimehest vait ega kavatsenudki aktsiisivabastusele kiitust laulda. Milles asi, kas põldurid on siis oma tänamatuses läinud juba sedavõrd ülbeks?
Paraku mitte, asi lihtsalt selles, et põllumehed teavad suurepäraselt: Eesti rapsist masinate toitmiseks lihtsalt ei jätku. Pinguta või põllud lõhki, aga ei jätku ja kõik.
Võitlus seemne pärast
Hetkel kasvatakase Eestimaal rapsi ligi 50.000 hektaril, kust tuleb keskmist 1,7 tonnist hektarisaaki arvestades aastas ligikaudu 85.000 tonni rapsiseemet. Arvestades, et ühest tonnist rapsiseemnest saab 300 liitrit rohelist diislit, peaks sellest kogusest saama 25 000 tonni diislit. Eesti diiselkütuse tarbimise aastane maht on samas 350 000 tonni.
Kuna eurodirektiivid nõuavad, et aastaks 2010 peab riigisisesest tarbimisest moodustama 5,7 protsenti taastuvkütus, siis saaks praegu kasvatatava rapsikogusega nõuatava koguse suurepäraselt ära katta. Muud aga ei midagi.
Kuid asja põhilisem nali seisneb selles, et ka praegusele rapsikogusele on ostjad juba ammu olemas. Rapsi ostavad kokku nii Eesti suurim rapsiõliootja AS Werol Tehased kui ka Farm Plant ja Kemira.
Samuti tulevad aeg-ajalt Eesti turule näiteks Leedu kokkuostjad, kes üritavad kõrgema hinnaga siinseid põllumehi enda rüppe üle tõmmata. Vajavad ju toorainet ka õlitehaseid nii Leedus kui Lätis, kusjuures Lätis on praegu rajamisel veel paar rapsiõli tehast.
Loomulikult on nõudlus rapsi järele hoidnud kõrgel ka hinna, mistõttu vähemalt praegu on põllumeestel rapsi kasvatada tunduvalt kasulikum kui teravilja.
Söötis on vaid väikepõllud
Paraku on nii, et kogu kaunist Eestimaad pole võimalik rapsi täis külvata. Kuna raps on aldis kõikvõimalikele taimehaigustele, siis peab rapsi viljavaheldusring olema vähemalt neli-viis aastat. Teisisõnu: tänavusel rapsipõllul saab uuesti rapsi kasvatada uuesti alles nelja aasta pärast.
Seega ongi põllumehed arvestanud, et Eestimaale mahub maksimaalselt 100.000 ha rapsipõlde. Jutud sadadest tuhandetest hektaritest söötis maadest on aga tavaline linnalegend, sest enamus suurematest põllumassiividest, kus kaasaegse tehnikaga saab peal laiutada, on juba ammu kasutuses.
Söötis kipuvad olema väikesed põllusiilud, kuhu talunikud oma peenete põllumasinatega eriti peale ei kipu. Polevat rentaabel.
Diislitehaseid nagu seeni pärast vihma
Sellele vaatama ähvardab Eestit tabada tõeline biodiislitehaste buum. Suve algul teatas AS Werol Tehased, et on valmis investeerima pea 200 miljonit krooni biodiislitehase rajamisse, mis toodaks aastas 50.000 tonni biokütust. Kuid ega Werol Tehased ainsad ole, kes taolisi mõtteid mõlgutavad. Augusti keskel käisid Eestis DaimlerChrysleriga seotud investeerimisfondi inimesed, kelle peas mõlguvad samasugused mõtted — rajada siia biodiislitehas.
Samas on ilmselge, et ainult kohalikule rapsiseemnele need tehased oma äriplaani üles ehitada ei saa, sest isegi siis kui sundida kõiki põllumehi rapsi kasvatama ei jätku selle jaoks lihtsalt põllumaad.
Teadaolevalt kavandavadki sakslased oma biodiisli tehast kusagile sadama lähedusse ning Werol Tehaste arendusdirektor Enn Pajupuu on samuti välja öelnud, et ka nemad ei välista tehase asukoha valikul sadama lähedust.
Biodiisel kui rohepesu
Ja siin saabki trikk alguse. Biodiislit on mõtekas toota siis, kui vahetus läheduses on kaks komponenti: tooraine ja turg. Eestis on nad teatud ulatuses mõlemad olemas. Kui aga ehitada siia biodiislitehased, kuhu toore tuuakse kaugelt, siis võib kogu skeem hakata sarnanema rohepesuga.
Ega ka biodiisel valmi jumala armust, tuleb ka selle jaoks tavalisi kütuseid kulutada.
Põllumehed on välja arvutanud, et ainuüksi põllutöödeks kulub hektari kohta ligi poolsada liitrit kütust. Kuid ärme unusta, et ka väetiste ja taimekaitsevahendite, mida rapsipõllule pannakse, valmistamiseks ja transportimiseks kulub kütust. Kütusevabad pole ka seeme kuivatamine ja tehasesse toomine. Seega võib 300 liitri biodiisli saamiseks kuluda suisa paarsada liitrit tavalist diiselkütust. Kui aga rapsiseemet hakatakse Eestisse tooma laevadega näiteks Ukrainast, siis on ilmselge, et keskkonna seisukohalt pole mõtet sellist rohelist diislit enam toota. Et paneme liitri tavadiislit masinavärki sisse ja saame teist samapalju rohelist diislit vastu.
Keskkonnaga pole siin enam midagi pistmist, just bussines.
Eesti tehaste spetsiifika
Tõsi küll. Eelöeldu ei tähenda, et taastuvkütustega ei peaks tegelema. Peaks küll ja kuidas veel. Ütlevad ju analüütikud, et naftatootmise kõrgaeg jäi 90ndate keskele ning praegu saame rääkida ainult toodangu vähenemisest.
Ja seda ajal, mil hiinlased vahetavad jalgrattaid autode vastu.
Biodiislitehaseid on Eestisse vaja, kuid nad peaksid olema mitte väga suure võimsusega ning asuma kohaliku toorme ja tarbija lähedal.
