Bertolt Flick: oleksin ma teadnud airBalticu tegelikku olukorda, ma poleks sinna läinud

Riiga sõites olin ma Bertolt Flicki suhtes võrdlemisi negatiivselt meelestatud, arvestades airBalticule tehtud teravat hoiatust Eesti tarbijakaitseameti poolt, kohtuvaidlust Riia lennujaamaga ning ebastabiilset Tartu-Riia lennuühendust. Kohale jõudes leidsin eest aga kindla moega, kohutavalt väsinud ilmega Flicki, kes suhtles vabalt ning tegi ka Delfiga rääkimise ajal tööd.

Flick sündis aastal 1964 Saksamaal ning sai juurakraadi kätte Heidelbergi ülikoolis. Lätti sattus ta aastal 1994, kui läks kuueks nädalat Läti valitsust erastamise asjus nõustama. Tagasi ta enam ei läinudki.

airBalticusse sattus Flick aastal 1996 ning aastast 2002 on ta olnud ettevõtte tegevjuht. Aastal 2008 omandas ta seal 47,2-protsendilise osaluse.

Kuidas te Lätti sattusite?

Tulin Lätti aastal 1994 projektis, mida finantseeris Saksa rahandusministeerium. Mu kavatsus oli tulla kuueks nädalaks, kuid olen siin olnud 16 aastat. Juhtub.

Miks te jäite ja kuidas elu Lätis tundub?

Mulle meeldib siin.

Kuidas te lennundusse sattusite?

Tegelikult läbi sellesama asja. Projektiks oli rahvusliku lennufirma Latavio erastamine, see aga ei osutunud võimalikuks ja ettevõtte likvideeriti. Ja seejärel olin ma läbirääkijate seas, asutamaks airBaltic. Kõigepealt olin airBalticu juhatuses, seejärel olin juhatuse esimees, aastal 2001 olin nõukogus ning aastal 2001 küsis SAS minult, kas ma soovin hakata tegevjuhiks ja seda ma tegin veebruaris 2002.

Mis sellest teie jaoks nii kütkestavat on?

Lihtsalt minge alla lennujaama ja vaadake kõike seda rohelist — Tel Aviv, Beirut, Amman, Taškent… Lennufirma on midagi väga muutuvat. Kui ma oleksin airBalticusse minnes teadnud ettevõtte tegelikku olukorda, siis ma pole kindel, et oleksin seda teinud. Lennufirmas on väga lummav töötada.

Mõnede erialade puhul tekib tunne, et sa tõused üles ja alustad sama asjaga igal hommikul ühe uuesti. Kuidas see teie puhul on?

Lennundus muutub väga kiirelt ja on ülimalt keeruline. Lennunduses pole iial igavat päeva. Kujutage ette, kui 2004. aastal alustasime piletite müügiga internetis. See on vaid kuus aastat tagasi. Me seadsime sisse reeglitepõhise hinnastamise ning ühe otsa piletid alles 2004. Kõik see juhtus alles kuus aastat tagasi. Muudatus ja selle kiirus on olnud täiesti fenomenaalne. Kui te oleksite mulle kuus aastat tagasi öelnud, et me hakkame müüma poole oma pileteist internetis, et meie piletihinnad kukuvad selle ajaga võrreldes 40 protsenti ja et airBaltic lendab peaaegu iga päev Tel Avivi, siis ma oleksin öelnud:” No kuule! Ei mingil juhul.” See on paeluv.

Mis tunne on olla osa nendest muudatustest?

See on suur väljakutse, sest tegu on väga konkureeriva keskkonnaga. Kõik teavad, mida teised teevad ja sa pead olema väga kiire oma otsustes ja tõesti teadma, mis turul toimub.

Meedia näeb teid nagu halba poissi. Miks?

Ma ei ole selles nii kindel. Siin oli hiljuti valimiskampaania ja sel ajal, kuidas seda öeldagi… Asjad muutuvad märkimisväärseks.