Berthold Forssman: See kerge eesti keel

 (189)

Berthold Forssman

Kui ma sakslasena Eestis külas käin ja hakkan eesti keeles rääkima, siis on mu vestluspartnerid enamasti alguses kohe päris üllatunud. Siis küsitakse mult imestunult: „Kui kaua sa oled juba eesti keelt õppinud?“ või „Miks sa üldse oled õppinud nii väikest keelt nagu eesti keel?“

Ja enamasti on reaktsioonid positiivsed, sest keeleoskust käsitatakse huvi ja austuse märgina selle maa kultuuri suhtes. Peale selle rõõmustavad mu eesti vestluspartnerid selle üle, et nad võivad mult küsida asju, mida nad on juba ammugi Saksamaa ja sakslaste kohta teada tahtnud.

Aga on ka kaks asja, mis on minu meelest mõnikord natuke delikaatsed. Esiteks viidatakse esimese kiituse järel ikka ja jälle sellele, et Eestis on ju niiii palju venelasi, kes on kogu oma elu Eestis elanud, aga ei oska eesti keelt nii hästi kui mina. Seda võiksin ma ju ka meelitusena võtta, aga sel puhul on mul alati tunne, et astume mineeritud maa-alale, ja sellepärast ma pigem vaikin sellisel puhul diplomaatiliselt või vahetan teemat.

Ja teiseks teen ma muidugi ikka grammatikavigu ning iga eestlane tunneb mu aktsendist ära, et olen välismaalane. Sellegipoolest öeldakse ikka: „Sa oskad nii hästi eesti keelt“, aga ma taban kiituse kõrval ära ka vaikse alatooni: „Nojah, eesti keel on ju ikka päris raske.“

Aga kui raske on õigupoolest eesti keel? On see tõesti raskem kui teised keeled? Ja kas pole siis välismaalased selle pärast võimelised seda keelt ära õppima, sest see on ometi nii raske?

Sakslase jaoks seisneb üks probleem täitsa kindlasti selles, et eesti keel ei kuulu indogermaani keelte hulka. Koolis õpime inglise, mõnikord prantsuse, vahetevahel ladina ja harva vene, hispaania või itaalia keelt. Ent need on kõik indogermaani keeled, mis ei ole eesti keelega sugulased. Kes tahab eesti keelt ära õppida, see sukeldub täiesti võõrasse struktuuri.

Meie jaoks on kummaline, et sõna kaks järel ei käi mitte mitmuse nimetav, vaid hoopis ainsuse osastav, see tähendab, et peab olema kaks meest, mitte kaks mehed. Või et eituse puhul kasutatakse teist verbivormi kui jaatuse korral: meie tahame ikka öelda: Ma olen. — Ma ei olen. Ja kes tuleb veel selle peale, et sõna toas tähendust uurides tuleb sõnaraamatust järele vaadata sõna tuba?

Loe veel

Aga kõigi nende nähtuste taga on peidus reeglid, mille võib ära õppida, kui vaid tõeliselt tahta, isegi kui selleks kulub võib-olla mõnevõrra aega. Ja sama kehtib sõnavara kohta, milles orienteerumiseks on meil vähe abilisi. Aga eks ole ju eesti keeles ka saksa laensõnu, näiteks: vorst, müts, kunst, lärm ja klatš. Ja sellised keelestruktuurid nagu ühendverbid on igatahes saksa keelest üle võetud ning selle pärast kiiresti ja kergelt mõistetavad.

Milles siis on õigupoolest asi? Asi on selles, et on nii vähe õppematerjali. Kui ma tahan näiteks prantsuse keelt õppida ja astun sisse mõnda suurde Berliini raamatukauplusse, siis leian ma sealt riiulitäite viisi raamatuid, leksikone, arvutiprogramme ja CD-sid. Aga kuidas on lugu eesti keelega? Kus ja millal pakutakse Saksamaal eesti keele kursusi? Ja kui isegi kursusi korraldatakse, siis mitme tunni jagu nad õpetust annavad?

Peale selle on veel hulgaliselt nähtusi, mille reegleid pole tänaseni küllalt uuritud või ei kirjuta neist need vähesed raamatud, mis on meil Saksamaal kasutada. Missuguste sõnade mitmuse osastav moodustatakse –ne abil ning milliste oma –si- ja või –seid-lõpu abil — või on võimalikud koguni paralleelvormid, nagu näiteks sõnal tööline (töölisi/tööliseid)? Missugustest omadussõnadest moodustatakse määrsõnu –lt abiga (nagu pikk — pikalt) ning missuguste lõppu käib –sti (nagu halb — halvasti)?

Millal kasutada millegi sisse liikumise märkimiseks –sse-lõppu ja millal lühikest sisseütlevat? Kas on siis õige ma sõidan Tallinnasse või ma sõidan Tallinna? Raamatud ei anna selle kohta ühemõttelist vastust, minu eesti vestluspartnerid ei pruugi seda mulle öelda osata — või on nad liiga viisakad, et mind parandada. Aga tulemuseks on sel juhul pidev ebakindlus eesti keele rääkimisel.

Samuti panen ma ma ikka ja jälle tähele, et eestlastel ei ole kuigi palju välismaalastega ümberkäimise kogemusi. Berliini metroos kõnetavad mind ühtelugu võõrapärase aktsendiga inimesed, ja siis püüan ma aru saada, mida nad tahavad ütelda. Kui ma ütlen aga Eestis midagi, mis ei kõla täpselt nii, nagu mu vestluspartner on harjunud kuulma, siis võib juhtuda, et ta pöördub minust ära, selle asemel kuulatada, kannatlikkust üles näidata või ise aeglaselt ja — eelkõige — selgelt rääkida.

Ja kas ongi mõttekas või kasulik pidada omaenda keelt eriti raskeks? Eestlaste uhkus oma keele üle ja armastus selle vastu on hoidnud eestlasi välja suremast, hoidnud Eestit iseseisva rahvusriigina, ja selle üle rõõmustan mina koos eestlastega. Aga liiga suur müstifitseerimine muudab keele teiste jaoks liiga kaugeks, kättesaamatuks asjaks ning võtab motivatsiooni seda õppida.

Ma ei usu, et on olemas „lihtsaid“ ja „raskeid“ keeli. Keelt õppida on alati vaevarikas, ja mõned keeled on alguses võib-olla raskemad ja harjumatumad kui teised. Motivatsioon on väga tähtis ja selle peab igaüks iseendast leidma. Ja tähtis on välja arendada omaenda tehnikad, ja eesti keele puhul kuulub sellese keeletaguse süsteemi ärataipamine.

Kui ma hakkasin eesti keelt õppima, siis märkasin, et iga nimisõna puhul tuleb ära õppida ka selle omastav ja osastav kääne, niisiis: lind, linnu, lindu. Aga selles sõnaraamatus, mis mul oli, neid vorme ei leidunud. Siis pärisin ma selle kohta kohvipausi ajal oma õpetajalt ja tema aitas mind sõbralikult, aga meil kulus selle peale oma pool tundi, ja siis läks õpetus jällegi edasi.

Et mitte sundida oma vaest õpetajat edaspidi pause tegema, otsisin ma linna antikvariaatidest üles “Õigekeelsussõnaraamatu” (seda sõna pidin ma pikalt harjutama, enne kui suutsin välja ütelda!) ning täiendasin end käänete alal ise. Ja minu sõnakogu üha kasvas ja kasvas, kuni sellest tuli välja eesti-saksa sõnaraamat…

Aga kui mult täna küsitaks, kas eesti keel on tõepoolest nii raske, siis vastan ma lihtsalt: „Ei, rasked on tingimused, milles me eesti keelt õppima peame.“ Ja suurim kiitus mulle on olnud see, kui selgitasin ühele õpilasele eesti keele ülesehitust, ja tema pahvatas teksti lugedes: „Oh, aeg, küll see on alles lihtne keel!“

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare