Berthold Forssman: Päikese käed ja arsti juured
Eesti keele õppimise ette võtnud sakslasel tuleb alguses muidugi ette terve rida raskusi. Eesti ja saksa keel ei ole ju omavahel üldse sugulased ja sellepärast on paljud konstruktsioonid harjumatud. Eelkõige kuulub siia käänete rohkus: seal, kus saksa keeles tarvitatakse eessõnu, kasutatakse eesti keeles käändelõppe, nt saksa auf dem Tisch ja eesti „laual“.
Käänderohkus on omadus, mille eesti keel on päranduseks saanud soome-ugri algupäralt. Soome keeles on täpselt seesama fenomen, nt pöytä – pöydällä (laud – laual). Raske on see aga õigupoolest vaid esimesel pilgul: olles korra taibanud, et saksa eessõnale auf vastab eesti keeles käändelõpp, võiks probleem tegelikult juba lahendatud olla – soome keelt õppivad saksa tudengid on selle asjaga raskustes enamasti vaid alguses. Ja sellist pilti eesti keelest vahendabki enamik eesti keele õpikuid, arvatavasti näitamaks, kui sarnased on eesti ja soome keel.
Neid juhendeid täpselt järgides õpib paljutki, aga see ei tähenda tingimata arusaamist, mida eestlased päriselt ütlevad. Tegelikult on eesti keeles paljudel juhtudel käibel paralleel- või kaksikstruktuurid, mille mittetundmise korral kõlab eesti keel mõttetu sõnareana.
Kuivõrd üldse õpetatakse näiteks seda, et sõna „laual“ kõrval on olemas ka väljend „laua peal“? Sõna-sõnalt võttes tähendaks see sakslasele „laua pea peal“ (auf dem Kopf des Tisches). Kui seda konstruktsiooni täpselt ei tunne, siis ei ole väljendil kuulajale üldse mõtet sees. Sest kuidas saab laual pea olla? Ja kuidas saab midagi asuda laua pea peal?
Ja milles seisneb väljendite „laual“ und „laua peal“ erinevus? Kui seda eestlase käest pärida, kehitab ta enamasti õlgu ja ütleb: ah, see on ju üks ja seesama. Või: need on väga peened nüansid. Ent missugused siis ometi? Kust asjast huvitatud õpilane neid teada saab?
Peale toodud näite leidub veel palju muidki, näiteks „majas“ ja „maja sees“. Tore. Õppisin siis ära, et kui miski on millegi sees, siis võib kasutada sõna „sees“. Aga huvitaval kombel ei saa ma väljendit in der Sonne tõlkida „päikeses“ või „päikese sees“, vaid ma pean hoopis ütlema „päikese käes“. No mis ajast on päikesel käed? Ja kui ma lähen zum Arzt, siis lähen ma „arsti juurde“. Kas eesti keeles on siis päikesel käed ja arstil juured?
Kui ma olen selgeks õppinud, et beim Arzt on „arsti juures“, rõõmustan juba, et olen asja selgeks saanud. Ja räägin, et nüüd lähen ma „mere juurde“ (beim Meer) jalutama. Aga siis selgub hoopis, et nii ei saa, öelda tuleb hoopis „mere äärde“!
Ja kui ma päevitan rannas koos sõbratariga, siis istun ma „tema kõrval“. Muidugi on tal kõrv, aga kas ma istun tõesti selle peal? Kui sakslane tõlgiks lauset „Ma istun sinu kõrval mere ääres päikese käes“ sõna-sõnalt, siis tuleks välja päris kummaline mõte: „Ma istun sinu kõrva otsas mere äärel päikese käe peal“ (Ich sitze auf deinem Ohr am Rand des Meeres in der Hand der Sonne).
Muidugi on igal keelel oma spetsiifilised probleemid ja kindlasti tundub ka saksa keel eestlasele ebaloogiline. Ent eesti keele teevad raskeks just kirjeldatud topeltstruktuurid, st paljusid nähtusi on võimalik väljendada kahte moodi, paljusid kindlaid seoseid saab aga formuleerida vaid ühel kindlal viisil.
Ühtlasi tundub, et eesti filoloogid viitavad keelt õpetades enamasti vaid nendele soome-ugri vormidele, mis n-ö pilti sobivad, st sellistele, mida eesti teadlased oma keele kohta mitte-eestlastele esitada soovivad. Aga see pilt ei vasta reaalsusele.
Kes tõesti soovib eesti keelt ära õppida, peab eelkõige eestlasi tähelepanelikult kuulama. Muidu jääbki eesti keel õppurile kõlama küll kaunikõlalise, ent mõtteta sõnajadana. Ja võib-olla peaksid eesti keelt võõrkeelena kõnelevate inimestega rohkem suhtlema ka eesti keele uurijad: et nad suudaksid oma keelt välismaalastele efektiivsemalt õpetada.
Tlk V. K.
