Berthold Forssman: Miks tulla Eestisse?

 (134)

Berthold Forssman

Kui ma Saksamaal räägin, et käin tihti ja hea meelega Eestis, kogen mitmesugust tagasisidet. Loomulikult leidub küllalt sakslasi, kes veedavad puhkust ainult säärastes kohtades, kus on vähemasti 35 plusskraadi varjus ja päike paistab garanteeritult iga päev. Sääraseid inimesi on mõistagi üleüldse raske panna vaimustuma ideest võtta ette reis põhja poole.

Siis on muidugi alati ka sakslasi, kellel seostuvad niinimetatud Ida-Euroopaga negatiivsed assotsiatsioonid. Paljudes peades on ikka veel elujõulised varasemate aastate äralõhutud autode, kehva teeninduse ja puuduliku infrastruktuuri uudised — nõnda nagu ka mälupildid kerjustest, keskkonnareostusest ja nõukogudeaegsetest paneelehitistest, mis moonutavad ettekujutust kogu piirkonnast.

Paljudele sakslastele on Baltikum või Ida-Euroopa üks ühtne piirkond, mistõttu näiteks Poola või Rumeenia kohta käiv teave kantakse lihtsalt üle ka Eestile. Tihti tuleb ette sedagi muret, ei siinmail ei osata küllalt hästi inglise keelt. Eriti sageli märkan aga teadmatust Eesti suhtes, kuigi tihti on see seotud huviga. Ja siis palutakse mul sellest maast rohkem kõnelda.

Mis aga ootab ees sakslast, kes on ette võtnud sõidu Eestisse? Missuguseid tundmusi põhjustab selle maa külastus? Mind igatahes valdab ka paljude siinkäikude järel ikka suur rõõm — ükskõik, kas tulen lennuki või laevaga või maismaad mööda. Ja natuke ka kadedus eestlaste suhtes, et nad võivad elada nii kaunil maal.

Loe veel

Saksa linnastunud piirkondades leidub veel vaevalt puutumatut loodust, on ainult lõputud asulad, tööstusrajatised ja kiirteed. Ujumisvõimalused on enamasti kehvad, ja isegi kui keskkonnakaitsemeetmed on viimaste aastate jooksul tõhusamaks muutunud, on õhk enamasti ikka saastunud. Nõnda ilmneb põhi otsekui paradiisina, ja kes tunneb tõmmet algupärasuse pole, see leiab Eesti kindlasti olevat atraktiivse reisisihi.

Mäletan hästi oma esimest saabumist Eestisse: lõputud lõhnavad metsad, veetlevad puumajakesed kirjude aedade keskel ja imeline põhjamaine valgus, mis teeb suveõhtud palju pikemaks kui Kesk-Euroopas. Reis Eestisse võib tunduda koguni vabanemisena, võimalusena hüljata vana, keskeuroopalikus ahtuses tunglev „mina“ ja jätta selja taha kõik mured.

Kuivõrd Saksamaal on kruntide hinnad kõrged ja ehitamiseks sobilikku maad vähe, on suvilad ja maakodud üüratu luksus. Seda üllatavam on siis aga märgata, et see Eestis tingimata nii ei ole. Pealegi on sakslase jaoks naljakas, et Eestis on igal pool saunad, sest Saksamaal on oma saun ainult tõelistel fännidel või siis väga rikastel inimestel. Ja kui siis veel teada saada, et Eestis leidub maju, kus ei olegi dušši, küll aga saun, siis mõjub see ikka pisut veidralt.

Lõbustavad või pigem lausa harjumatud on sakslase jaoks igal pool lehvivad lipukesed ja isegi seadusega nõutavad lipuhoidjad majade küljes, sest sakslased on hoolimata mööduvast eufooriast jalgpalli maailmameistrivõistluste aegu rahvusvärvidesse puutuvas väga tagasihoidlikud.

Ent see pole ainult loodus — metsad, järved ja inimtühjad rannad —, mis teeb Eesti nii atraktiivseks. Maal või väikestes linnades on esindatud võluv puuarhitektuur, aga selle kõrval leidub hulgaliselt ajaloolisi paiku: keskaegseid linnasüdameid ja hulgaliselt linnuseid, mõisaid ja kirikuid. Mäletan näiteks hästi, kui vaimustatud ma olin esimest korda Tallinna vanalinna nähes, ja see vaimustus ei ole kuhugi kadunud, vaid tekib üha uuesti. Tallinna ja teistegi linnade võlule ei suuda ilmselt küll ükski saksa külaline vastu panna.

Kes sagedamini Eestis käib, see kogeb põnevana sedagi, kui kiiresti kõik muutub, sellal kui algupärasus positiivses mõttes jääb ikka alles. Viimase viieteistkümne aastaga on Eesti teinud tohutu hüppe ettepoole, edusammud infrastruktuuri arendamisel on välismaalasele kohe näha. Juba ammugi ei pea turist Eestis viibides enam millestki loobuma, selles mõttes võin ma kõiki sakslasi alati rahustada.

Muidugi on selle kõige juures ka paar natuke vähem atraktiivset varjukülge. Mõnikord küsin endalt, kas see on pikaajalise allasurumise tulemus, et mõnel pool võib märgata teatavat hoolimatust. Prügi teeäärtes, agressiivne sõidustiil tänavaliikluses, keelumärkide põlgamine — kõik see jätab tihtilugu anarhia mulje ja moodustab Eesti-suguse dünaamilise ühiskonna pahupoole.

Ka tundub, et Eesti kordab paljusid neid vigu, mida Saksamaal juba pikka aega kritiseeritakse. Autosid peetakse staatuse sümboliks, sestap lämbub Tallinn ummikutes, sellal kui linnalähedane liiklus on välja arendamata. Nii ilus, kui Tallinna vanalinn ongi, pole jalutuskäik läbi südalinna väljaspool keskaegseid linnamüüre saksa maitse kohaselt mingi nauding. Liiklus on tihe, õhk on must, rohelust leidub napilt, arhitektuur mõjub ebakorrapärase ja tahumatuna, puuduvad rahulikud teed jalakäijate jaoks.

Ja miks pole linnas, mis asub ometi nii imelisel kombel vee ääres, võimalik teha jalutuskäiku piki rannikut? Miks on linnaplaneering selle täies ulatuses välistanud? Neid küsimusi olen ma saksa külalistelt juba mitugi korda kuulnud.

Üheksakümnendatel aastal pakkusid koledad pinnad mere ääres veel ruumi kujutlusvõimele — et missuguseks need kunagi võiksid kujuneda. Ja kui kohemaid midagi ei sündinud, siis võiks ju selle põhjuseks pidada rahapuudust. Nüüd aga on Tallinna südalinn miljardite eest kinni ehitatud, ja tulemus on pigem kurb. Leidub veel küll potentsiaali, aga mõned võimalused on ilmaasjata läbi kriipsutatud.

Seda siiralt välja öelda on muidugi alati pisut küsitav, sest kes ikka võõrustajamaad ikka kritiseerib. Aga neid varjukülgi on võimalik külastaja eest varjata, ja ega nad kogumuljet ju ei riku ka. Pigem tuleb see, kes kord maitse suhu saanud, ikka ja jälle hea meelega Eestisse tagasi — selle imelise maa külastamine võib koguni saada tõeliseks kireks, mis võib nakatada teisigi.

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare