Berthold Forssman: Kui euroopalik on Eesti?

 (71)

Berthold Forssman: Kui euroopalik on Eesti?
Erakogu

Juba esimest korda Eestis käies sai mulle kohemaid selgeks see, mida ma tegelikult juba ennegi teadsin: sovetiminevikule vaatamata ei ole Eesti ilmselgelt üleüldsegi mitte Venemaa.

Okupatsiooniaeg lükkas eestlaste teele küll kõikmõeldavaid takistusi, aga sellest hoolimata on inimesed suutnud elus hoida aastasadade jooksul tekkinud sidemeid muu Euroopaga ning jääda Euroopa kultuuriruumi osaks.

Seetõttu oli ka pärast taasiseseisvumist 1991 kõigile õigupoolest selge, kus on Eesti koht tulevikus — demokraatlikus ja vabas Euroopas. Pealegi jõuti pärast defitsiidimajanduse aastakümneid laialdasele üksmeelele, et Lääne-Euroopa elustandardit on aja jooksul võimalik saavutada ainult vaba turumajanduse tingimustes.

„Vana“ Euroopa ei teinud Eesti teed lihtsamaks, sest rikkad maad olid säärasest arengust rabatud. Sealjuures ei näinud nad kuigivõrd positiivseid võimalusi, palju sagedamini tuli ette väiklasi hirme: illegaalse immigratsiooni, palgasurve ja majandusliku konkurentsi ees. Viisanõudega takistati inimeste vaba liikumist.

Siis aga tuli õnneks mõtlemises muutus: 1993. aastal otsustasid Euroopa Liidu riigid Kopenhaageni tippkohtumisel, et kommunistliku minevikuga riigid peaksid põhimõtteliselt saama euroliiduga liitumise õiguse, kui nad on täitnud demokraatia ja turumajanduse tingimused.

Loe veel

See oli tohutu edasiminek, sest tänu Kopenhaageni kriteeriumitele oli võimalik viimaks selgelt paika panna, missugused on kandidaatmaade poliitilise ja majandusliku süsteemi võimalikud puudused ning nende ületamise teed. Sellest hetkest peale oli Eesti suund läände pöördumatu.

Brüsseli diktaat on müüt

Nüüdseks on Eesti pärale jõudnud sinna, kuhu on kogu aeg soovinud, ning see on hea. Ent seda hämmastavam on, et selle nii ammuse ja kirgliku soovi täitumine pole ilmselt põhjustanud üksnes positiivset vastukaja. Euroopa Liitu arvustatakse Eestis tihtipeale ägedasti või tehakse seda koguni täiesti maha.

Eks see ole muidugi loomulik ka, et vaimustus aja jooksul kahaneb. Siiski on säärane meeleolumuutus kahetsetav. Pärast sajandeid kestnud sõdu ja vihkamist elame meie, eurooplased, praegu täiesti teistsuguses tegelikkuses, mille pärast meid kadestavad paljud inimesed maailma teistes kultuuriruumides, näiteks Ladina-Ameerikas või Ida-Aasias.

Meie mudeli edu seisneb selles, et Euroopa maad ei soovi rikastuda ja võimsamaks saada mitte oma naabrite arvelt, vaid tahavad rikkamaks saada üheskoos ning aitavad seejuures üksteist solidaarsuse põhimõttel.

Veel mõne aastasaja eest oli Euroopa kontinent, mis ei suutnud oma rahvast ära toita ja kust inimesed rändasid nälja eest maailma teistesse piirkondadesse. Täna seevastu on Euroopa üks maakera rikkamaid osi, mis on ise saanud sisserännumagnetiks. See juba ongi ehk suurim revolutsioon, mida Euroopa on vaevast ja puudusest vormitud ajaloos kogenud.

Paljudes liikmesriikides aga ei ole ühise Euroopa põhialuseid praegu ilmselt veel enesestmõistetavaks pidama hakatud või pole neid isegi märgatud. Muidugi leidub nähtusi, mida tulebki kritiseerida, sest kuskil ei tööta inimesed veatult, ja loomulikult peab iga mudel pidevalt arenema, et ajaloole mitte jalgu jääda.

Aga on kahju, kui populistlikud poliitikud omaenese eksimusi maha vaikides teevad euroopalikud struktuurid vastutavaks kõigi nende probleemide eest, mida nad on ise põhjustanud.

Kuni Euroopa Liidus ei ole oma valitsust ja kõik otsused tuleb langetada konsensuslikult, ei saa Brüssel sugugi niisama heast peast ühtegi otsust üksi läbi suruda. Niisiis on see vale, kui kuskil kõneldakse jälle „Brüsseli diktaadist“ või kaeveldakse silmakirjalikult, et teeks ju küll kõike ise paremini, kui Euroopa Liit ei segaks.

Eesti tehku rohkem ise konkreetseid ettepanekuid

Mis aga üleüldse põhjustas Eestis säärase järsu meelemuutuse? Igal juhul oli see arvukate „vanade“ euroriikide, näiteks Saksamaa ja Prantsusmaa suur viga, et nad andsid järele populistlikele nõudmistele omal maal ja ei avanud tööturge kohe Euroopa Liidu laienemise alguses. See vallandas „uutes“ liikmesriikides teisejärgulisuse tunde.

Nii tunneb Eesti ennast täna sageli üksijäetuna neis probleemides, mis puudutavad tema agressiivset ja ebademokraatlikku naabrit ning energiasõltumatuse saavutamist Venemaast. Lõpuks süvendas suvine Gruusia kriis neid hirme veelgi, ent suurema solidaarsuseni paraku ei jõutud.

On õige ja hädavajalik, et Eesti nendele vigadele viitab. On õige ja vajalik, et Eesti nõuab Euroopalt ühel häälel kõnelemist ja ühtse poliitilise liini väljatöötamist nii tähtsates küsimustes.

Kummatigi muundub see nõue Eestis viimasel ajal üha sagedamini tühjaks sõnadetegemiseks, mis tuleb ette juba peaaegu igas ajalehekommentaaris või poliitilises kõnes. Sellega süvendatakse tunnet, et kõik on Eesti hätta jätnud — täiesti abitusse olukorda — ning et suured riigid on selle pisikese maa hüljanud.

Kas ei võiks siis seda teadaolevat probleemi lihtsalt korra teistmoodi sõnastada? On õige ja tähtis, et Euroopa kõneleks ühel häälel ja ajaks ühtset poliitikat — aga millal formuleerib Eesti õigupoolest realistlikult ja selgesti, missuguse see ühtne poliitika võiks välja näha?

Ja kuidas võibki Eesti üha Euroopalt ühtsust nõuda, kui ta ise suuda sõnastada ühiseid seisukohti isegi mitte Läti ja Leeduga? Kas Eesti ikka kasutab siin olemasolevat mänguruumi? Võiks näiteks teha konkreetsed ettepanekud ja neid värvikalt esitleda.

On muidugi õige, et Eestil ei ole EL-i liikmesriigina alati neidsamu mõjutamisvõimalusi nagu suurtel liikmesriikidel. Aga ikkagi on Eestil võimalik oma häälel kõlada lasta, ja võib-olla on eestlaste hääl proportsionaalselt koguni tugevam kui suurtel liikmesriikide elanikel, sest eestlastel on oma väikese elanikkonna juures EL-i asutustele ja institutsioonidele võrdlemisi suur mõju.

Eesti ei taha ometi olla nagu Moldaavia?

Kes seda märgata ei taha, see peab välja pakkuma alternatiivi. Missugune see oleks? Eesti väljaspool Euroopa Liitu? Siin tasub ehk korraks pilk heita Moldaaviale. Ka selle maa elanikud kuulusid kord varem Euroopasse ning muutusid Hitleri-Stalini pakti tulemusel väikeseks liiduvabariigiks. Erinevalt Eestist ei võtnud Moldaavia pärast N Liidu lagunemist eesmärgiks iseseisvat lääneliku orientatsiooniga riiki, ja kuidas seal täna lugu on?

Moldaavia on Euroopa vaesemaid maid ning koos oma mässulise naabri Transnistriaga vaid Venemaa mängukann, kelle polegi eriti arenguruumi. Ja kes keegi kuuleb veel täna mujal Euroopas Moldaavia häält? Ning kas pole ka Gruusia probleemid selle tagajärg, et riigis napib demokraatiat ning eelkõige see, et kohe alguses ei võetud läänelikku kurssi?

Eesti ei ole saanud Moldaavia ja Gruusia suguseks. Ning Eesti ei ole ka sugugi abitu, tal on oma teatud võim täiesti olemas ja ta peaks seda ka kasutama, selle asemel et kaevelda, kuidas lääs teda üha ära unustab ja toob koguni teadlikult oma huvide ohvriks.

Teiste maade konkreetseid eksimusi tuleb muidugi kritiseerida, aga pärast kriitikat peab tulema ka järgmine samm. Missuguseid teisi võimalusi Eesti välja pakub? Kust otsib Eesti liitlasi, et tema häält rohkem kuulda oleks? Ja kas lahendus ikka seisneb selles, et distantseerutakse ülejäänud Euroopast?

Aastate viisi kinnitati Eestis, et ei olda mitte Ida-Euroopa, vaid Kesk- ja Lääne-Euroopa osa. Viimasel ajal aga kasutakse eesti sõna ‚Lääs’ jällegi eelkõige teiste Euroopa maade kohta, justkui oleks tegemist millegi võõra ja väljaspool seisvaga. Kas nüüd ei kuulugi siis Eesti äkki enam jälle Läände? Ei tahagi enam euroopalik olla? Ja kui ennast niimoodi vastandatakse, kas pole see mitte vastuolus nõudmisega, et Euroopa peaks kõnelema ühel häälel?

Eesti on ammugi uue ühtse Euroopa osa. Seda asjaolu ei pea endale teadvustama mitte ainult „vanad“, vaid ka „uued“ liikmesriigid, eelkõige Eesti ise.

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare