Berthold Forssman: Integratsiooni võlu ja valu
Kui ma selles linnaosas türklasest juuksuri juurde lähen, räägitakse minuga saksa keelt, isegi kui teenindajad ja enamik kliente omavahel türgit kõnelevad, ja mitte kellelgi ei tule pähe minult nõuda türgi keele rääkimist. Ja mitte mingisugusel inimõiguste komisjonil ei tule mõttessegi pahandada, et hinnasildid vaateakendel on eranditult saksakeelsed ning et sellega diskrimineeritakse Berliini türklasi.
Sakslaste domineeriv roll on niimoodi kindlaks määratud ja paljud sakslased naudivad vägagi seda kultuurilist mitmekesisust — lõppeks kogevad nad ju oma argipäevas midagi eksootilist, mida nad tajuvad rikkusena, mitte piiranguna.
Niisiis ei tasu püüda sakslastele Eesti problemaatikat selgitada selle Berliini piirkonna abil. Reaktsiooniks on enamasti pigem arusaamatus: „Miks on eestlastel siis välismaalastega niisugused probleemid? Niisugune olukord on ju ometi väga põnev!“
Arhailised traditsioonid takistavad lõimumist
Üks vaatepunktide erinevuse põhjus on kahtlemata see, et Saksamaal elavad välismaalased toodi riiki kindla eesmärgiga, kui sõja järel oli töökätest suur puudus. Sisserändamist ei surunud peale mitte diktatuur, vaid see oli majanduslikult möödapääsmatu.
Esiti pidid need mehed jääma vaid paariks aastaks ja siis koju tagasi pöörduma, aga paljud tõid selle asemel hoopis kaasa oma perekonna, ja täna on nende lapsed ja koguni lapselapsed juba Saksamaal sündinud ja sinna elama jäänud.
Osa neist on täielikult saksa ühiskonda sulandunud, paljud kuuluvad sellesse kindlalt, aga mõningad seisavad suuresti väljaspool ühiskonda. See põhjustab muidugi ka probleeme, millele kultuurilise mitmekesisuse sõbrad liiga kaua läbi sõrmede vaatasid — pealegi, natsimineviku tõttu peetakse välismaalaste kritiseerimist ja vaenulikkust välismaalaste suhtes kohemaid paremäärmuslikkuseks, mistõttu see on Saksamaal suur tabu.
Ent kas saab Saksamaa „multikultuurseks rikastamiseks“ pidada seda, kui vanemad sunnivad üheksa-aastaseid moslemi tüdrukuid kandma näorätti, keelavad neil osa võtta kehalise kasvatuse tundidest või kooliekskursioonidest ning sunnivad neid kuueteistaastaselt abielluma omaenese nõoga, ning kuuletumata jätmise korral tapavad tüdruku tema enese vennad?
Ka on ilmnenud, et teine või isegi kolmas põlvkond türgi lapsi ei ole keeleliselt automaatselt integreeritud, nagu alguses loodeti. Ja kuivõrd neist paljudel on eelkõige koolis saksa keelega raskusi ja nad saavad kehvemaid hindeid, ei lõpetagi nad tihtilugu kooli ja neid tekib pärast raskusi tööturul. Tulemuseks on sotsiaalsed pinged ja viimaks veelgi vähem integratsiooni — surnud ring!
Üks probleemide põhjus on ka see, et türklased tulid kuuekümnendatel aastatel Saksamaale oma maa vaeseimatest piirkondadest ning tõid kaasa Taga-Anatoolia arhailised kombed, mida nad säilitavad tänaseni, sellal kui Türgis endas on toimunud ulatuslikud arengud.
Identiteediotsingutel hoitakse aga kinni just õige vanaaegsetest tavadest nagu näoräti kandmine — seepärast kõneldakse Saksamaal juba kaua „paralleelühiskonna“ kujunemise ohust, mispuhul inimesed elavad ühel maal täiesti erinevates tingimustes.
Probleemiks on Venemaa, mitte venelased
Neis ja teisteski küsimustes ärkab saksa ühiskond aeg-ajalt üles ja märkab, et kursimuutused on vajalikud, ja siin on Eesti ja Saksamaa aruteludes korraga ka ühiseid jooni märgata. Kuidas käiakse ümber venelastega, kes viljelevad üha möödunud aja sovetlikku kultuuri ja elavad sisemiselt alles kuuekümnendates, selle asemel et pärale jõuda tänapäeva Eestisse?
Saksa pilguga vaadates võib öelda, et ühised koolid ei pruugi tingimata olla lahenduseks. Nagu öeldud, türgi perede lapsed saavad koolis kehvemaid hindeid ning tunnevad end diskrimineerituna, kusjuures mitte päris ebaõiglaselt. Lahenduseks võiks siin olla järeleaitamistunnid juba lasteaias. See näitab noortele inimestele perspektiivi aitab neile selgeks teha, et maa, kus nad on sündinud ja elavad, on neile parim valik.
Eesti ei peaks pead liiva alla peitma — on ju tegemist ometi vaba demokraatia ja turumajandusega, mis suudab oma kodanikele tunduvalt rohkem pakkuda kui autoritaarne Venemaa, kus rikutakse massiliselt inimõigusi. Ja kui Eestit välismaal valesüüdistustele tuginedes arvusta-takse, siis peaksid eestlased ilmutama rohkem eneseteadlikkust.
Saksa seisukohalt vaadates imetlen ma tõsiasja, et Eestis ei ole üldse välismaalastele suunatud vägivalda. Kui palju skinhead’ide paremradikaalseid mõrvu tuleb igal aastal ette Saksamaal — ja kui palju Eestis?
Põhimõtteliseks erinevuseks pean ma aga ka seda, et Türgi ei sekku kõnealusesse probleemisse Saksamaal üldse. Pigem õhutavad Türgi poliitikud oma kaasmaalasi Saksamaal saksa keelt õppima ja haridust omandama, mitte ei julgusta neid Vene poliitikute kombel väljaspool ühiskonda elama või elukohariiki koguni saboteerima.
Praegu levib Saksamaal arusaam, et sisseränne demograafilistel põhjustel on ajuti paratamatu. Pealegi on immigrandid omas suuremas riskivalmiduses Saksamaal ise loonud sadu tuhandeid töökohti ja on seetõttu muutunud tähtsaks majanduslikuks jõuks. Kas ei peaks Eesti nimelt samal põhjusel oma sisserändajaid lahkemalt vastu võtma?
Paistab, et nii Eesti kui ka Saksamaa peaksid leidma uusi integratsioonivõimalusi. Ja kas on õigustatud vähemust pelgalt probleemina käsitada, kui nende seas on ka hulgaliselt lõimumissooviga inimesi?
Igal juhul tuleb välismaistele vaatlejatele ikka ja jälle selgitada, et Eestis ei ole probleemiks mitte inimestevahelised suhted või ammugi mitte rassism, vaid vaevalised kahepoolsed suhted Venemaaga, kes inimesi oma huvides ära kasutab — selline häiritud suhe naabriga ei ole aga mitte ainult Eesti, vaid kogu Euroopa probleem.
