Berthold Forssman: Eestlased ja lätlased

 (160)

Berthold Forssman

Kui ma Lätit külastan, siis püüan alati korraks ka Eestisse põigata, et maad ja inimesi näha, sõpradega kokku saada ja taas kord eesti keelt rääkida. Kui ma siis läti sõpradele oma plaanidest räägin, tuleb reaktsioone igasuguseid, aga enamasti on ülekaalus uudishimu. „Kuidas seal siis on ka?“ küsitakse sageli, ja mina tahan loomulikult teada, mida lätlased Eestist mõtlevad. Ja juba ongi mõttevahetus alanud.

Olen alati pisut kummaliseks pidanud seda, et minu käest küsitakse nii palju Eesti kohta, kuigi tegelikult olen ma pärit ühelt teiselt, kaugemalt maalt, Eesti aga asub lätlastele ometi nii lähedal. Lätlastele jällegi tundub enamasti imelik see, et ma oskan eesti keelt. „Niisugune veider keel,“ ütlevad nad tihtilugu. Ja kui ma siis uurin, mida nad ise eesti keeles öelda oskavad, saan vastuseks sõnad „kauplus“ ja „kaubamaja“. Ja mida nad eestlastest endist arvavad? „Nojah, nad on üsna külmad ja kõrgid ja ei taha meie, lätlastega, sugugi tegemist teha,“ kostetatakse enamasti.

Aga samal ajal märkan ma alati, et pilt Eestimaast on lätlastel tegelikult väga positiivne. „Nad on meist edukamad,“ öeldakse tihti ning tunda on, et siin on ka mõnevõrra kadedust mängus. „Eestlased on virk rahvas, erinevalt lätlastest nad teevad rohkem kui räägivad. Aga nad räägivad tõepoolest vähe — ja meiega veel eriti vähe,“ nii võiks kokku võtta lätlaste hinnangu eestlaste kohta.

Kui ma reisiks praktilisi ettevalmistusi teen, siis imestan sakslasena alati selle üle, et Eesti ja Läti vahel puudub maid läbiv rongiühendus, selle olemasolu oleks õigupoolest loogiline. Kui sõidan Berliinist Hamburgi, kulub mul selleks vähem kui kaks tundi, Riiast Tallinna jõudmiseks tuleb bussiga teel olla kuni viis tundi. See takistab muidugi spontaanseid lühikülastusi ja soosib seda, et väikesest väljasõidust kujuneb kohemaid täiemõõduline reis, mis omakorda suurendab distantsi.

Kui ma siis jälle teisel pool piiri olen, siis puutun kokku vähemalt sama suure imestusega kui enne Lätis, mõningate eestlaste jaoks on see tegelikult nii, nagu oleksin saabunud Välis-Mongooliast või kuu pealt. „Sa tuled Lätist? Misasja sa küll sealt otsisid?“ Ja sa oskad päriselt ka läti keelt? On see alles üks imelik keel!“ Kui ma siis pärin, mida Läti praegusete olude kohta ka teatakse, tuleb vastuseks enamasti vaikus või: „Ma arvan, seal vist praegu jälle mingisugune valitsuskriis — mis nende peaministri nimi nüüd oligi?“ Ja läti sõnadest teab enamik eestlasi ainult saldējums’i.

Loe veel

Kokkuvõtvalt võib niisiis öelda, et lätlaste Eesti-pilt on positiivsem kui eestlaste ettekujutus Lätist ning et lätlased teavad enamasti Eesti kohta ka rohkem kui eestlased Lätist, mis on isegi lõunaeestlaste jaoks terra incognita. Kui ma seda ühe läti sõbraga arutasin, siis oli temal kohe ka seletus olemas: „Eestlaste pilgud on alati pööratud Soomele, meie ei huvita neid. Aga meie oleme Baltikumis nn vahe-maa ning sellepärast jagub meil tähelepanu nii Eestile kui ka Leedule.“

Tegelikult tunnetangi ma Eestis alati soovi kuuluda Põhjamaade hulka ning olla nimetatud ühes reas selliste maadega nagu Soome ja Rootsi. Sellepärast oli ka pettumus Lätimaal nii suur, kui president Ilves iseloomustas Eestit kui „põhjamaad“ ja mitte kui Balti riiki. Aga kas ei peitu selles teatud traagika? Sakslastel on üks tuntud luuletus (selle autor on James Krüss), mis kõneleb väikesest aiast, kus igaüks armastab kedagi, kes tema tunnetele ei vasta, ja nõnda kannatavad kõik vaikselt omaette. Läti loodab Eesti tähelepanu, eestlased ihkavad Soome lugupidamist, soomlased aga kannatavad alaväärsuskompleksi all Rootsi iidse koloniaalvõimu suhtes. Kas pole siis võimalik seda õnnetut ahelat murda?

Väljaspoolseisjana, kes aga tunneb nii Eesti- kui ka Lätimaad ning mõistab mõlemat keelt, näen ma nende maade vahel palju ühist ja sarnast. Ja kui ma Eestis koos sõpradega köögilaua ääres istun, on mul sageli tunne, nagu kõneleksime just neistsamadest teemadest nagu Lätiski — ja vastupidi.

Muidugi on see rumal, et paljud sakslased räägivad ikka veel kangekaelselt „Baltikumist“ ja „Balti riikidest“, sest nad ei võta vaevaks erinevusi endale selgeks teha ning ei soovi või ei suuda märgata eri kultuure, keeli ja mentaliteete. Aga on ju tõsiasi, et Eesti ja Läti jagavad ajalugu ligi seitsmesaja aasta ulatuses ning et ajaloolise Liivimaa kubermangu koosseisu kuulus suur osa tänast Lätit ja tänast Eestit. Ja keeled ei ole muidugi suguluses, aga kes õpib eesti ja läti keelt, see märkab hulgaliselt struktuurisarnasi, mis tõendavad, et kaua aega tagasi pidi laialt levinud olema kakskeelsus.

Kõiki neid kultuurilisi ühisjooni pole võimalik tähele panemata jätta — miks aga ei märka ja ei kasuta neid paremini ära lätlased ja eelkõige eestlased? Lõppude lõpuks on ju ka nende riikide praegune olukord mitmeski mõttes sarnane. Vastsetel Euroopa Liidu ja NATO liikmetel Eestil ja Lätil mõlemal on suur pealinn, kuhu koondub kapital ja majanduslik võim, mõlemal maal on suur vene vähemus ning kummalgi idas üks linn — vastavalt Narva ja Daugavpils —, mida asustavad peamiselt venelased. Mõlema maa suur naaber on Venemaa, millest mõlemad distantseeruda soovivad, kuigi samal ajal sõltuvad selle energiatarnetest ja transiidist. Kuigi mõlema maa puhul võib ära märkida suuri majanduslikke saavutusi, ei märka nad, et veel pikk tee on käia, kui soovitakse jõuda vanade Euroopa Liidu riikide heaolutasemele.

Kõigist nendest ühistest joontest tulenevad ka sageli nii sarnased igapäevased debatid. Kas ei ole siis põnev teada saada, mismoodi naabermaal probleeme lahendatakse? Kas ei leiaks pilgud alati Soome poole suunanud Eesti sageli hoopis rohkem paralleele Lätiga? Kui Lätis läheb vene vähemuse integreerimine kokkuvõttes libedamalt, siis võidaks ju ometi ka Eestis endalt kord küsida, mida lätlased silmanähtavalt paremini teevad. Ja kui Eesti on majanduslikult edukam, siis miks ei küsi lätlased endalt sagedmini, milles nad võiksid eestlaste eeskuju järgida?

Üks distantsi põhjus võib seisneda riikide ülesehituses, mida iseloomustab tugev pealinnakesksus. Valga/Valka inimesed on muidugi palju lähedasemad kui Tallinna ja Riia elanikud, kes ei saa sama kiiresti korraks teisele poole külla sõita. Ja muidugi tuleb ikka ette piirkondade vahelisi armukadetsemisi, nagu ikka. Aga kui palju kasu sellest on, kui Lätis iseloomustatakse eestlasi kokkuvõtlikult jahedate ja ülbetena, eestlased aga peavad lätlasi primitiivseks, pooleldi slaavi rahvaks, vaesteks sugulasteks, kellega tehakse tegemist ainult nii palju, kui häda pärast vaja, sest ilma selle kivita kinga sees võiks kiiremini pärale jõuda rikkasse Lääne-Euroopasse?

Ja muidugi võib eestlastel ja lätlastel teineteisele lähenemisega probleeme olla, aga tuleb ka küsida, kas säärane hoiak on pikemaajalises perspektiivis jätkusuutlik. Paljud välismaised institutsioonid ja ettevõtted peavad „Balti riike“ ühtseks regiooniks ja ühtseks turuks, nad ei hakka vaeva nägema nende kolme eristamisega, vaid otsivad hoopis neid ühendavat keset — mis paikneb sagedaimini Riias, sest Läti asub „keskel“.

Kui ma siis jällegi Eesti-reisilt tagasi Lätis olen, siis tervitatakse mind sõbralikult ja küsitakse ühtlasi: „Noo, kuidas siis ka Eestis oli?“ Ja lisatakse: „Kas nad pole natuke imelikud, need eestlased?“ Siis jutustan ma Eestist ja saan vastuseks: „Nojaa, nii väga teistmoodi ja võõrad nad nüüd ka ei ole.“ Ja seda võin ma küll ainult kinnitada.

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare