Berthold Forssman: Eestist saksa pilguga

 (141)

Berthold Forssman

Kui oled Saksamaal mõnele olengule kutsutud ja ei tunne kedagi peale võõrustaja, siis sätid ennast ilmselt sisse köögis külmlaua ääres. Seal, salatikausside ja suupistete keskel, hakkab jutt hästi jooksma. Ning small talk´i klassikalisse sissejuhatusse kuulub küsimus: „Ja mis sa siis muidu teed ka?“ Mis tähendab tegelikult: „Mis tööd sa teed?“

Kui ma siis vastan, et ma olen tõlkija ja uudistetoimetaja, kelle töö põhirõhk on suunatud „Balti riikidele“ ning et ma oskan eesti, läti ja leedu keelt, siis on esimeseks vastuseks enamasti vaikus. Ja edasi läheb nii: „Oh, küll see on alles huvitav!“ Või: „On see alles eksootiline! — Kuidas sa ometi sellise töö peale sattusid?“

Kes on viisakas ja keda asi tõesti huvitab, see kaalutleb sisimas kiiresti, mida ta õigupoolest teab sellest piirkonnast. Kes selle üle eriti mõelnud ei ole, see pahvatab: „Milleks üleüldse õppida väikesi ja tähtsusetuid keeli? Me elame ometi globaliseerunud maailmas, ja peale selle oskavad ju niikuinii kõik inglise keelt.“ Või siis jällegi: „Eesti? Missugune neist kolmest maast see õieti ongi? Mis neil on seal veel mingi oma keel või? Ma arvasin, et nad räägivad seal kõik vene keelt!“ Ja juba olemegi huvitavas vestluses, seda mängu on võimalik kenasti korratagi. Ühest olengust teise.

Enamasti pean ma seletama, et on saksa meediaväljaandeid, mis kõnelevad üha „postsovetlikust ruumist“ ja „Baltikumist“, nii et jääb mulje, nagu olekski tegemist ühe üksusega. Et Eestis, Lätis ja Leedus mitte ainult ei kõnelda eri keeli, vaid need maad erinevad üksteisest ka kultuuri poolest. Ja et neid erisusi on võimalik mõista ainult siis, kui lugeda nende maade ajalehti ja eelkõige muidugi kuulata, kuidas inimesed omavahel suhtlevad.

Ent kust pärineb säärane teadmatus? Sellel on rida põhjusi. Saksa rahvasuus nimetati kogu Nõukogude Liitu lihtsalt lühidalt Venemaaks ja seejuures jäeti tihti kahe silma vahele, et seal elas palju eri rahvaid. Nii oli iga N Liidu kodanik lihtsalt „venelane“, ja eks olnuks ju selle väitega ka liiga keeruline vaielda.

Loe veel

Nii et see on nagu loodusseadus, et suured riigid tegelevad pigem intensiivselt iseendaga kui naabritega. Edasi, pärast 1990, keskendus Saksamaa tugevasti iseendale ja taasühinemisele, mis võttis palju energiat, seda nii vaimses kui ka ka majanduslikus mõttes. Ja viimaks langes ju N Liidu lagunemine aega, mil Lääne-Euroopa jälle taas koondus. Iseseisvuda soovinud väikeriike hakati peagi pidama kitsarinnalisteks natsionalistideks, kes ei tahtnud end sobitada ühtse Euroopa raamidesse.

Suur ajalugu jäi aga kõige selle juures tähelepanuta. Siiamaani näevad Saksamaa inimesed ajalugu teise pilguga kui eestlased. Sakslaste suur trauma on natsiminevik, süütunne, et nad päästsid valla maailmasõja ja põhjustasid miljonite inimeste surma. Mis tahes viis natsionaalsotsialismi õigustada on tabu. Kommunism aga seevastu leiab pigem väljavabandamist. Selle taga seisis ometi inimeste võrdsuse idee ja usk heasse! Stalinismi kõige kohutavamatest kuritegudest on Saksamaal vaikides mööda mindud, DDR-i kogeti kui kopitanud diktatuuri, mitte aga verise hirmurežiimina. Kui ma kord sellest ühe eesti sõbraga rääkisin, siis ütles ta: „Kõige rohkem vihkab diktatuuri rahvas, kes on selle ise koledaimas vormis läbi elanud.“

Saksamaa taasühinemine ja Euroopa Liidu avanemine itta vallandas Saksamaal hulgaliselt hirme. Kui Lääne-Saksamaa oli „pöörde“ eel maailma rikkamaid riike, siis ühinenud Saksamaa langes selles reas mitu kohta tahapoole. Kõige kohal hõljub hirm kaotada töökohta, hirm olla sunnitud rohkem töötama ja vähem teenida, sest tööstusettevõtted palkavad odavat tööjõudu idast. Ja väga harva nähakse selles arengus häid võimalusi. Siis ma jutustan, et missugune dünaamiline ühiskond on Eesti ja kui palju me võime õppida oma julgetelt sõpradelt.

Selles peitubki arvatavasti üks suuremaid väljakutseid mõlema poole jaoks. Sakslased peavad nagu eestlasedki teise poole seisukohad ajaloo suhtes endale selgeks tegema ja mõistma, et me võime olla teineteisele kasulikud. See on raske ülesanne, aga Saksamaa ei ole kindlasti lootusetu juhtum. Just nimelt selle pärast, et me oleme omal maal üle elanud kommunistliku režiimi, võime viimaste aastate arengute ajaloolist tähendust sageli paremini mõista kui meie oma lääne või lõunapoolsed naabrid. Meie oma pealinn tunnetab ju siiamaani seda ida ja lääne kontrasti. Te kujutage Eestis endale korraks ette seda, kui Tallinn ja Helsinki ei olekski mitte merega eraldatud, vaid neid lahutaksid kõigest paar sammu tänava teise pooleni!

Selle eest, et Saksamaa on võtnud Venemaa suhtes kriitilise hoiaku, tuleb tänada nimelt Eesti ja teiste maade tehtud jõupingutusi. Uudised tulevad nüüd üha sagedamini otse Eestist, kust vahendatakse teistsugust, positiivset pilti — ja mitte Moskva korrespondentidelt, kes on lugenud ainult vene ajalehti. Eestit tajutakse üha enam eeskujuliku, moodsa IT-riigina, millele on omane puutumatu loodus ja rikas kultuur. Sellised nimed nagu Arvo Pärt või Kristina Šmigun assotsieeruvad Eestiga ja võidavad aina tuntust.

See protsess ei ole veel lõppenud ja ei ole veel jõudnud nii kaugele, nagu eestlased seda kindlasti õigustatult soovivad — aga see läheb üha edasi, mitte tagasi. Ma võin inimesi Eestimaal ainult julgustada: ärge kaotage meie suhtes kannatust! Ja isegi kui sakslased tihtilugu teist liiga vähe teavad, on nad ometi teie suhtes põhimõtteliselt positiivselt häälestatud. Eelkõige siis, kui neil on kord õnne olnud eestlastega kokku saada ja kogeda nende külalislahkust.

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare