Berthold Forssman: Eesti saksa meedias

 (92)

Berthold Forssman

Vestlustes sakslastega pean üha kuulma kaebamist: ah, Eesti kohta kirjutatakse meie lehtedes nii vähe. Siis tuleb minul kui „Balti riikidele“ keskendunud ajakirjanikul ikka vastuväiteid esitada, ja tõesti: Eesti uudiste hulk — ja eriti põhjendatud uudiste hulk — on juba mitme aasta jooksul järk-järgult suurenenud. Aga hüpet esiküljele või kõige tähtsamate teadete hulka ei tee Eesti samahästi kui iialgi. Miks nii?

Õigupoolest on see Saksamaal ja Eestis ühtemoodi: uudiste põhirõhk langeb „maailmateemalistele“ teadetele, olgu nendeks siis Iraan, Kosovo, Venemaa valimised, viimane Euroopa Liidu tippkohtumine, Lähis-Ida ja muu säärane. Edasi tuleb selle konkreetse maa sisepoliitika ja viimaks — suhteliselt väikeses mahus — arengud teistes maades. Ja siin on väikesel Eestil muidugi eriti raske ennast kõigi teiste võimalike maade uudiste keskel maksma panna, sest enamikul saksa väljaannetel ei ole oma Eesti korrespendenti ja sellepärast edastavad nad teateid Eesti kohta sageli ebatäpselt ja hilinemisega.

Üks erinevus on ka: sellal kui saksa ajalehtedes tulevad „maailmateemade“ järel enamasti ka kommentaarid, käsitletakse neid sündmusi Eestis sageli alles mitu päeva hiljem või üldse mitte. Ma mäletan päeva, mil kogu Euroopa esiuudiseid valitses Pariisi eeslinnade mässude teade ja saksa kommentaariveerud ajasid sellest lausa üle.

Loe veel

Minu ülesanne seisnes tookord muuhulgas Euroopa päevapoliitiliste sündmuste kommentaaride ja Eesti intellektuaalsete debattide ülesotsimises, aga ma võisin toimetusele vaid teatada: „Eestis ei ole selle kohta mitte midagi, seal käib arutelu eestlaste ja venelaste kooseksisteerimise üle.“ Minu kolleeg teatas selle peale närviliselt: „See oli meil Eestist juba ometigi eelmisel nädalal ja ka üle-eelmisel. Kas nad siis üldse millestki muust ei kirjuta? Miks ei tule sealt kunagi midagi üleeuroopalisest debatist moslemite integreerimise kohta?“

Seepeale oli meil pikem jutuajamine, mille käigus juhtisin ma muu hulgas tähelepanu sellele, et Eestis, kus venelaste osakaal moodustab elanikkonnast rohkem kui 30 protsenti, on kindlasti teistsugused probleemid kui moslemite integreerimine, ja et venelaste probleem on eesti meedias aktuaalne veel ka järgmisel ja ülejärgmisel nädalal ning veel palju kauemgi.

Sellegipoolest arvan ma, et tõde on seal kusagil vahepeal, nii nagu enamasti. Saksa ajakirjandusväljaanded on oma debattides tihtilugu väga pealiskaudsed. Täna tuleb see teema, mida käsitletakse suurelt, homme on see juba jälle unustatud. Eesti jaoks on aga Venemaa arengu küsimused nimelt palju dramaatilisemad ja neid tunnetatakse palju vahetumalt, sellal kui Balkani kriisikolle või Pariisis põlevad autod asuvad kaugel eemal.

Ühine küsimus võiks muide olla see, kuivõrd huvitavad näiteks saksa debatid Eestit. On kindlasti üsna raske eestastele vahendada, miks arutatakse Saksamaal kuude viisi selle üle, kas on võimalik kehtestada ühist töötuhüvitist tasemel „ainult“ viissada eurot kuus. Säärast asja peaksid eestlased ilmselt ülimalt veidraks.

Sellegipoolest on mul kahju, et Eestis võetakse Euroopa suuri teemasid nii harva üles, ja seda kahel põhjusel. Loomulikult ei saa keegi Eestile ette kirjutada, mille üle tuleks arutleda. Aga ma mõtlen, et avanemine rahvusvahelistele teemadele oleks ka eestlastele endile põnev ning elavdaks nende endi sageli ühtesid ja samu radu pidi käivad vaidlusi.

Ja Eestil oleks jällegi, mida maailmale öelda! Ma rõõmustan, kui Eesti sündmuste kommentaar saksa meediasse pääseb, sest see näitab saksa publikule Eesti vaatepunkti ja peegeldab reaalsust — hispaanlase kommentaari kõrval viimase Euroopa Liidu tippkohtumise kohta seisab täiesti loomulikult ka kommentaar Eestist. See on euroopalik, ma leian, nii see peabki olema.

Välismaal rõõmustataks aga sageli selle üle, kui Eesti ajakirjandusest tuleks arusaadavamaid ja kergemini jälgitavaid analüüse Eesti kohta, sealsete vaidluste ja mõttelaadi kohta. Sest internet teeb küll võimalikuks Eesti uudiste reaalajas jälgimise, aga mina igatahes põrkan siin ka ikka ja jälle kokku raskustega.

Eesti ajakirjandusväljaanded kasutavad sageli väga keerulist või vähemasti ebaharilikku keelt ning ka uudised on üles ehitatud täiesti teistmoodi, kui meie oleme seda Saksamaal ajakirjanduslikku haridust saades õppinud. Niisiis, kui ma uudised ainult ära tõlgin, siis saab neid küll vaevalt Saksamaal kasutada — ma pean nad täielikult ümber sõnastama ja varustama ulatusliku taustainfoga, et üleüldse arusaadavaks teha, miks Eesti seda või teist teemat nii tähtsaks peab ja mille poolest võiks need diskussioonid põnevad olla ka meile Saksamaal.

Muidugi leidub probleemi põhjuseid mõlemal poolel. Paljud saksa toimetused ei ole veel taibanud, et Eesti on täiesti normaalne Euroopa riik. Selle asemel kasutatakse kangekaelselt selliseid sõnaühendeid nagu „reformide maa Eesti“, justnagu poleks majanduslike ümberkorralduste faas juba aastate eest läbi saanud. Või siis kõneldakse „Balti riigist“ või — mis veel halvem — „endisest Nõukogude Liidu vabariigist Eestist“ ja kasutatakse sealjuures stereotüüpseid väljendeid, näiteks: „Lõhe vaeste ja rikaste vahel käriseb üha suuremaks“ või „Ida-Euroopas võidutseb populism“, justnagu ulatuks Tallinnast Sofiani üks täiesti ühtne piirkond.

Niimoodi on tõepoolest raske läbi lüüa värskete positiivsete ja või koguni humoorikate uudistega selle nii põneva, huvitava ja armastusväärse Eestimaa kohta. Aga kuidas me selle kohta saksa keeles ütlemegi? Ka veetilk uuristab kivisse augu.

Tlk V. K.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare