Peale selle tuvastasin ma, et erakondade nimed muutusid ikka ja jälle, parteid ühinesid ja siis lõid jälle üksteisest lahku, ilma et selle põhjused olnuks tõesti ilmsed. Ka valitsused vaheldused minu arusaamise kohaselt üllatavalt sageli. Vaevalt olin ma jõudnud peaministri ja tema kabineti ministrite nimedega ära harjuda, kui juba moodustati jälle uus võimuliit. Aga paari aasta möödudes märkasin ma ka, et poliitikud jäävad põhiliselt ikka nendekssamadeks, kuigi nad võisid pidada täiesti erinevaid ameteid.

Selle segaduse keskel astus kord minu juurde ja kolleeg ja küsis: „Kuule, ütle, kes on siis Eestis parempoolsed ja kes vasakpoolsed? Missugune erakond sel maal õigupoolest missugust suunda esindab? Homseks on meil selle kohta ülevaadet vaja!“ Ja siis istusin ma higistades arvuti taga ja püüdsin meeleheitlikult Eesti parteimaastikku iseloomustada. Lõpuks tegin ma selgeks, et Eesti süsteemi ei ole lihtsalt võimalikki nii kergesti Saksa omaga võrrelda — samuti mitte teiste Euroopa Liitu kuuluvate Lääne-Euroopa maadega, ja just nõnda pidin ma selle ka lõpuks kirja panema.

Klassikaline „lääneeuroopalik“ süsteem näeb välja nii, et ühel pool on parempoolne tiib, mis kannab sageli konservatiivide või kristlike demokraatide nime, ja teisel pool on siis sotsialistid või sotsiaaldemokraadid. Ja siis on enamasti olemas veel paar pisemat parteid, nagu liberaalid või rohelised, kes on koalitsiooni moodustamiseks käepärast võtta. Ja mõningates maades on lõpuks olemas ka äärmuslaste erakonnad, nagu kommunistid või paremradikaalid, kellega teised parteid hea meelega koostööd ei tee. Õigupoolest näeb see süsteem väga lihtne välja, aga kas ta ka on seda?

Pärast 1945, külma sõja ajal, olid ideoloogilised vastandused tõepoolest veel väga tugevad. Kui seda lihtsustatult väljendada, siis: parempoolsed tahtsid eelkõige ettevõtluse ja majanduse rolli tugevdada ja kaitsta Lääne-Euroopat idast lähtuva kommunistliku ohu eest sõjalise hirmutamise teel. Peale selle nõuti traditsiooniliste rahvuslike väärtuste au sees hoidmist ja riigisisese julgeoleku tagamist, samuti konservatiivse pereideaali edendamist. Vasakpoolsed seevastu tahtsid suurendada ametiühingute ja töövõtjate õigusi ja leida viisi rahulikuks kooseksisteerimiseks idablokiga, ühiskondlikus mõttes nõuti aga suuremat vabameelsust ja võrdõiguslikkust.

Need erinevused ei ole praegu enam mitmeski mõttes enam nii selgelt välja joonistunud. Kommunism on minevik, suurettevõtted ei kuulu enamasti enam üksikutele rikastele perekondadele ja paljud tööandjad on mõistnud, et suuremaid võite võib saavutada pigem motiveeritud töötajate abil kui nn väljakurnamismeetodil. Isegi äärmuslikumad konservatiivid ei salga enam naiste vaimseid võimeid, et „meeste aladel“ tegutseda. Ja teiselt poolt teavad ametiühingutegelased, et ettevõte peab ise välja teenima palgad, mida ta töötajatele maksab.

Tegelikult ei ole ka Lääne-Euroopas enam praegu nii lihtne suurte suundumuste erinevusi hoobilt määratleda. Leidub üha enam sakslasi, kes küsivad, milles õigupoolest seisneb kristlike ja sotsiaaldemokraatide erinevus. Sotsialismi ja turumajanduse võitlus on lõppenud, väljendid nagu „traditsiooniline perekond“, „rahvuslikud väärtused“ või „rohkem sotsiaalset õiglust“ on saanud tühjadeks hüüdsõnadeks. Peale selle rõhutavad peaaegu kõik erakonnad, et nad kuuluvad „poliitilisse keskmesse“. Juba ongi saksa poliitikat võrreldud prantsuse voodiga: kõik veereb selle keskele.

Aga milles siis ikkagi seisneb veel erinevus? Küllaltki sageli on see veel vaid poliitikute isiklik omavaheline vihavaen, mida faktiliste küsimuste üle peetavates diskussioonides vaid vaevaliselt varjatakse. Ja lõpuks lobitöö, millega püütakse parteides oma mõju maksma panna ja niimoodi teatud kindlate gruppide huve teenida. Valijad tunnetavad seda kõike, ja tulemuseks on üha suurem poliitiline tüdimus. Valimisvõitluses ei ole asjade sisulisest poolest enam juttu, näidatakse ainult plakateid nägude ja lööksõnadega. Sellised küsimused nagu riigi praegune suund või tulevikuvisioonid taanduvad kohemaid teelt.

Lugedes Kesk- ja Ida-Euroopa uudised torkab sageli silma sõna „populism“. Mitmes saksa väljaandes püütakse leebe muige saatel muljet jätta, nagu peaksid need „noored demokraatiad“ poliitilise küpsuseni jõudmiseks veel õppima, kuidas riiki juhitakse. Kui ma aga vaatlen saksa süsteemi, pean ma kriitiliselt küsima, kas see võiks tõesti Eesti-sugustele maadele eeskujuks olla.

Sõja järel valitses Saksamaal inimeste ja parteide tugev side. Kes oli pärit töölisperekonnast ja elas Ruhri piirkonnas, see valis rohkem või vähem automaatselt sotsiaaldemokraate. Kes elas katoliiklikus Baieri külas, see valis peaaegu alati konservatiive. See seos lõdveneb nüüd järjest enam — aga Eestis pole säärast kunagi olnudki. Ja põhimõtteliselt pean ma seda demokraatlikumaks, kui valimisotsus tehakse iga kord uuesti ja seda ei määratle ei perekond ega keskkond. Võib niisiis küsida, kas on Eesti viimati juba asunud arenguteele, mis seisab Saksamaal alles ees. Valimistulemused muutuvad sellevõrra muidugi ettearvamatumaks, sest poliitikud ei saa enam loota oma kindlatele toetajatele — see oleks saksa poliitikute seltskonna jaoks kohutav!

Ka on Eesti süsteem minu meelest pragmaatilisem. Saksamaal moodustakse koalitsioonid n-ö ülevalt alla, sest parteide juhid ei taha isiklikku kahju kanda. Tähtsaid reforme ei alustatagi, sest need blokeeritakse poliitiliselt, ja need takistused ei ole kuigi kergesti kõrvaldatavad. Muidugi tuleb seda ette ka Eestis, aga Eesti poliitika on paistab mulle saksa pilguga vaadates siiski paindlikum. Poliitikat ei takistada nii sageli ülearuste ideoloogiliste küsimuste pärast. Vaevalt raiskab keegi Eestis aega küsimuse peale, kas naised ikka tohivad tööl käia ja kas nad ei peaks pigem koju laste juurde jääma. Vaevalt seab keegi kahtluse alla majanduslike reformide vajalikkust. Saksamaa seevastu on raisanud palju väärtuslikku aega mõttetutele pseudodebattidele.

Samas jääb mul seda Eesti pidevat muutumist ja teisenemist vaadates tihti hing kinni. Kuidas saab kümne või koguni kahekümne aasta peale plaane teha, kui valitsus pidevalt vahetub? Kes õigupoolest vastutab arengu eest, kui võimul ollakse vaid aastakese? Ja kes teevad Eestis tegelikku lobitööd, et parteidele mõju avaldada? Kas nad esindavad tõepoolest kõiki suundumusi?

Ma ei usu, et Lääne-Euroopa või Saksamaa on põhimõtteliselt demokraatlikumad ja peaksid automaatselt eeskujuks olema. Pigem peaks säärane maa nagu Eesti Saksamaale demokraatia asjus ideid andma. See võiks ju Saksamaa jaoks põnev olla — kord järele mõelda, mida me Eestilt õppida võime, selle asemel et pidada ennast „etableerunud“ demokraatiaks ja seeläbi ka eeskujuks? Ja lõpuks võiks ju õppimine olla ehk mõlemapoolne.

Tlk V. K.