Berthold Forssman: Eesti ja Ida-Saksamaa

Vaevalt on mõni teema Saksamaal pärast 1989/90 nii palju kõneainet andnud kui taasühinemine. Mõistagi on viimastel aastatel kätte jõudnud argipäev, sest peale on kasvanud uus põlvkond, kes lahutatuse aegu enam ei mäletagi.

Inimesed idas ja läänes on lähenenud, vaidlused ei ole enam nii kuumad nagu veel üheksakümnendatel ja paljud väliskülalised ei märkagi üldse enam, kas nad asuvad endisel „kapitalistlikul“ või „kommunistlikul“ pinnal.

Paljud idasakslased unistavad veel küll riigi kehtestatud madalatest üürimääradest ja kindlatest töökohtadest. Enamik läänesakslasi jällegi oli rikka Saksamaa Liitvabariigi mugava eluga harjunud ja kipub unustama, et Euroopa ulatub ka raudse eesriide taha, ning mõningate meelest on see ebaõiglane, et nemad peavad nüüd maksude kaudu vaeste idasakslaste toetused kinni maksma (muide, läänesakslasi on neli korda rohkem kui idasakslasi).

Sellegipoolest ei taha kindlasti keegi tegelikult tagasi Berliini müüri, okastraadi ja mahalaskmiskäskudega palistatud piiri, Stasit ja igapäevast tsensuuri ning kõikjal valvavaid, automaadiga sihtivaid USA ja N Liidu sõdureid. Unustada ei maksa ka seda, et Saksamaal paiknesid tuumarelvad ning 80. aastatel oli hirm tuumasõja ees tohutu.

Sisemist ühtsust pole aga ikkagi veel lõplikult saavutatud ning on tundlikke teemasid, mille juures on õigem enne järele mõelda kui välja öelda. Ja eelkõige on ikka veel raske sõnastada ühinemisprotsessi kohta üleüldise kehtivusega väiteid, millega oleksid spontaanselt ja tingimusteta nõus tõepoolest kõik sakslased.

Seejuures aga jäetakse tihtilugu tähelepanuta üks aspekt: endise DDR-i ja teiste kommunistlike riikide arengu võrdluse võimalus. Enamik sakslasi nii idas kui ka läänes on tõsisemalt kui kunagi varem süvenenud oma maa arengusse, aga minu meelest oleks ülimalt põnev Ida-Saksamaa olukorda võrrelda Eesti omaga. Mõlema regiooni elanikud kannatasid samasuguste ettekirjutuste ja majandusliku kitsikuse käes, vihastasid koolis sunniviisil õpetatava marksismi ja vene keele peale ning veetsid puhkepäevi poesabas seistes, autot parandades või maja/korterit remontides.

Ometigi peeti mõlemat piirkonda kommunismiajal suhteliselt heal järjel olevaks. DDR oli idabloki näidismaa ja maailma tugevamaid tööstusriike. Balti nõukogude vabariigid jällegi moodustasid aga terve N Liidu mugavama ja rikkama nurgakese. Idasakslased istusid igal õhtul koos televiisori ees ja vaatasid Lääne-Saksa saateid, eestlased — vähemasti põhjaeestlased — võisid vaadata Soome telesaateid ja neist ka aru saada. Erinevalt kaugest Siberist olid võimulolijate absurdsed valed DDR-is ja Eestis kasutud, sest kõik said infot ka mujalt kätte. Näiteks Tšernobõli katastroofi ei olnud lihtsalt võimalik maha vaikida ning kommertstelevisioon tõi igal õhtul elutubadesse lääne igapäevaelu toodete kirjusid pilte.

See informatsioonitulv kergendas demokraatia ja lääneliku kodanikuühiskonna ülesehitamist kahtlemata algusest peale. Ja nii Eestil kui ka Ida-Saksamaal oli ju „teisel pool“ olemas „suur vend“ tugeva külgetõmbejõu ja eeskujulikkusega, ent kelle poole vaadati ka teatava kadedusega. Mitte keegi DDR-is ei tahtnud kuulda, et näiteks rumeenlastel läheb veel kehvemini kui neil. Nad vaatasid rikast Lääne-Saksamaad ja pidid ühtlasi nägema, kuidas nende oma tööstuspiirkonnad kaotasid sellega sideme, kuigi sõja eel kuulusid need kogu maa rikkamate alade hulka.

Muidugi on siin see olemuslik erinevus, et sakslased olid ja on üks rahvas, sellal kui eestlased ja soomlased on eri rahvad nüüd ja ka tulevikus. Aga lääne vahetu mõju oli mõlema puhul tugevam kui teistes tollastes kommunistlikes maades — ja inimesed teadsid paremini kui mujal, mismoodi näeb välja elu teispool raudset eesriiet. Tarvitses vaid Berliinis elektrirongiga mõnda teise piirkonda sõita või Tallinnas Helsingi praami peale minna.

Edasi aga läks areng täiesti vastandlikult. Ida-Saksamaal kukkus kogu riik 1989/90 vähem kui aastaga kokku nagu kaardimajake. Kõik seadused ja kogu kord võeti üle Lääne-Saksamaalt, sest nii oli kõige lihtsam — isegi kui see polnud alati kõige mõttekam, sest paljud neist seadustest vajanuksid enne uuendamist. Saksa marga kasutuselevõtt Ida-Saksamaal tähendas lääneeuroopaliku heaolutaseme saabumist üleöö, aga samas ka palgakulude mitmekordistumist tööstuses. Mitte ükski majandus maailmas ei suuda sellist asja üle elada. Töötus kasvas peadpööritavaks hoolimata sellest, et läänesaksa sotsiaalsüsteem hakkas toimima ning takistas nälja ja viletsuse pealetungi.

Eestlased seevastu said omaenese — uue — riigi tagasi. Kõik seadused tuli uuesti kirjutada, majandus oli iseenese hooleks jäetud ning pidi ennast maailmaturul kehtestama, kuigi Soome ja teisedki maad pakkusid abi ja tegid investeeringuid.

Täna võivad mõlemad pooled teist õigupoolest teatava kadedusega vaadelda. Eestlased peavad Ida-Saksamaad külastades kindlasti märkama, et sealne infrastruktuur on peaaegu sama moodne kui Lääne-Saksamaal ja kohati isegi veel moodsam, sest kõik tuli uuesti teha. Palgad on palju kõrgemad kui Eestis ja kui Ida-Saksamaal töötu olla, siis saab ikkagi veel rohkem raha kui see eestlane, kes päev läbi rügab, sellal kui hinnad supermarketites on Eestis juba ammugi sama kõrged kui Saksamaal.

Vähesed idasakslased igatsevad DDR-i tagasi, aga paljud soovinuksid iseseisvat arengut ja rohkem tunnustust oma saavutustele. Eestis ei ole keegi kooli- ja ülikoolidiplomeid väärtusetuks kuulutanud. Keegi ei pannud ettevõtteid kinni selle pärast, et nad ei olnud lääne konkurentsis teretulnud. Ei tulnud ka sugulasi läänest, kes ostsid üürimajad üles, viskasid vanad elanikud tänavale ja naersid nad välja, sest nood ei taibanud midagi seadustest koos sinna juurde kuuluvate trikkide ja lõksudega.

Mitte miski ei ole Saksamaad taasühinemisest peale rohkem kahjustanud kui „rikka, ülbe ja kõike paremini teadva läänesakslase“ ja „vaese lolli idasakslase“ stereotüübid. Eestlastele ei surutud väljastpoolt peale mingeid arusaamatuid ettekirjutusi, mille mõtet keegi läbi ei näinud. Eesti riik ei ole maandunud „ajaloo prügikastis“, nagu tihtilugu öeldakse DDR-i kohta.

Kui ma esimest korda iseseisvunud Eestisse tulin, seisis veel paljugi savijalgadel. Aga oli tunda inimeste vaprust ja initsiatiivi võtta oma saatus omaenda kätte — ei olnud ju ka kedagi, kes oleks eestlasi sellest vaevast säästnud. Igas viimaseski väikelinnas leidus hotell või restoran, kuigi neist kiirgas veel suuresti „sotsialistlikku sarmi“. Aga ma märkasin kõikjal eestlaste tõsiseid ja edule orienteeritud kavatsusi läänega ühineda.

Ida-Saksamaal seevastu ei olnud paljudes maapiirkondades kaua samahästi kui üleüldse mingeid teenusepakkujaid ja infrastruktuuri. Majade vanad omanikud sundriigistamise eelsest ajast ei olnud veel tagasi pöördunud või ei suudetudki neid üles leida, ja sellepärast pandi paljud külalistemajad, hotellid ja ärid lihtsalt kinni. Rahakotis oli küll „lääne raha“, aga pidi kaugele sõitma, et selle eest midagi osta saaks, ja suur osa initsiatiivi lämmatati sellega algusest peale, juba eos.

Kellel läheb siis täna paremini? Kui idasakslased on oma saatusega rahulolematud, siis võib vähemasti osutada Eesti näitele — niisugune oleks olnud alternatiiv. Ent iseseisvuse hinnaks on Eestis nimelt palgad, mis moodustavad lääne tasemest vaid murdosa.

Kes aga Eestis leiab, et majanduslik tõus ei ole küllalt kiire, see võib järsu arengu tagajärgi vaadelda Ida-Saksamaal, ja näha ka hinda, mida inimesed selle eest maksavad. Siin on suured sissetulekud, kordatehtud linnad, värskelt asfalteeritud tänavad ja säravpuhtad vabrikud, mis kuuluvad moodsaimasse maailma. Aga need vabrikud on käigus peaaegu ilma töötajateta, sest palgad oleksid liiga kõrged, ja paljud inimesed on kas töötud koos kõigi sellest tulenevate psüühiliste tagajärgedega, eelpensionil või teel läände, kus on rohkem töökohti ja kus ei pea ennast tundma teisejärgulise kodanikuna omal maal.

Võib-olla ei peakski üldse nii küsima, et kellel praegu paremini läheb, vaid hoopis seda, kes on täna õnnelikum. Ja ma usun, et nii küsides võiksid nii Eesti kui ka Ida-Saksamaa teineteiselt palju huvitavat teada saada.

Tlk V. K.