Ave Alavainu: Anna andeks, mu arm…

 (388)
Ave Alavainu
Postimees/Scanpix

Olen nüüd abortidest läbi imbunud, et mitte öelda — küllastunud. Selle kera päästsid valla mehed ja kõik see jauramine Postimehes ja Delfis sünnitas üha uusi ja uusi artikleid. Naljakas mõelda, et Portugali samm — ühineda 21. sajandi Euroopaga abortide lubamise teel — tekitas meie väikeses Eestis sellise vastukaja.

Olen tänaseks läbi lugenud vähemalt kuus artiklit ja mitusada kommentaari ning abordi-teema üle kaasa mõelnud nii meeste kui naiste poolel, jaganud nii kristlaste kui ateistide, nii idealistide kui materialistide vaatenurki, arutanud asja tuttavatega — nii naiste kui meestega, nii arstide kui psühholoogidega.

Tundub aga, et kõik need meiepoolsed (mõtlen siinkohas: eestikeelsed) arutelust osavõtjad on kõik sündinud ajal, mil abordid on lubatud, ja sellest järeldub, et nad kõik on soovitud lapsed. Või on nad siia ilma sattunud lihtsast lohakusest ja lodevusest: tulevane ema magas lihtsalt võimaliku aborditegemise aja maha ning oli sunnitud lapsukese määratud ajal ilmale tooma. Ja siis ka kaela kandma kasvatama. Kui ta seda tahtis või suutis.

Minu põlvkonnas (ja vanemate seas) on kindlasti palju soovimatuid lapsi, kes suure kohusetundega suureks kasvatatud. Olen üks nende seast: üksikema ainus laps. Isa mul oli, kuid ema ei lubanud meil suhelda — tema keeld kehtis küll vaid mu 14. eluaastani, mil otsustasin kodunt põgeneda ja isa ise üles otsida. See selleks.

Aga enne seda oli meilgi abordikeeluaeg. Aeg, mil rasedaks jäänud tüdrukud läksid linalikku. Mõned külatüdrukud võtsid oma vastsündinud lapse ja läksid koos temaga. Sellel teemal on Marie Under kirjutanud imekauni ja hingelõhestava ballaadi „Lapsehukkaja”: Kuhu panen, kuhu panen ma su nüüd/ sünnisärgiks selga said ju surirüüd… /…/ panen siia paduvette sinu vaikselt maha…/…/ näkiks hakka suurena, mul näitu jaaniööl…/. Ja kogu seda ahastamist ja kättemaksu sajatamist (mehele?) saadab mõte, …aga mis siis minust, mis siis minust saab…, kuni selleni välja, et lapsehukkaja hüüab …tulen! tulen!… ja sööstabki vette oma äsjasündinud ja -mõrvatud lapsekesele järele.

Abort oleks olnud üks vahend selliste sündmuste vältimiseks. Enne rasestumisvastaste pillide leiutamist. Enne abortide lubamist. Enne meie aega.

Mina tegin aborti 19-aastaselt. Ema käskis. Et lapsega (pealegi veel vallaslapsega) pole mul tulevikku. Ise ta mind lapse kasvatamisel abistamast keeldus — oli ta ju ise 19-aastaselt juba sünnitanud. Muud kogemust, millele tugineda, tal ka polnud, kui enda oma.

Olin sõnakuulelik laps ja tegin, mis ema käskis. Protseduuri ajal nägin aknast kevadiselt raagus puude oksi ja nutsin. „Nüüd on hilja nutta!” käratas valgekitlinaine. „Nutma oleks pidanud siis…” Ja need teised sõnad.

Ma ei saanud sellest enne üle, kui olin kirjutanud luuletuse:

Anna andeks, mu arm, et ma silma sul iial ei vaata,
et su väikesed kõrvad ja silmad ei kuule, ei näe –
sinu ema on nõrk, ainult surma ta suudab sind saata,
kuigi ise ta sellest veel nõrgemaks, nõrgemaks jääb…

jne.

Ja siis veel, et: Ma ei taha mäletada,/kuulete, see kõik on jõle!/Ma ei taha mäletada!/ …Mäletan. Ja pääsu pole.

Järgnesid munasarjapõletikud. Hakkasin ju kohe pärast operatsiooni (sest mida muud see oli?) taas trennis käima, külmetasin, sain taas põletiku, ravile ei allunud, põletikud muutusid krooniliseks. Kuni 25-aastaselt käskisid arstid mul lootuse jätta — ma ei saa enam kunagi lapsi. Siis hakkasin n-ö vabalt võtma, rihtides toredaid mehi. Ei rasestunud. Taas ahastus: Küpse saia rauget lõhna/ täis on ruum./ Äraväsind kirge kõhna/ süda kuum./ Naeran iseenda üle,/ naeran pisaraid:/ ikka küpsemata süle,/ saiad…..valmis said.

Sigimatu naisena ma abielluda ei tihanud. Mu psühhiaatrist sõbranna ütles, et kuigi mees võib ütelda, et sellest pole midagi, et ma lapsi ei saa, võib ta mõne aja möödudes hakata seda mulle nina peale viskama ning minema kõndida — kellegi juurde, kes saab. Sellist puuet kümneid aastaid varjata polnud ju võimalik.

Aga siis juhtus ime. Ma sain lapse. Terve ja toreda lapse. Terve ja toreda mehega, kellel oli lapsi ka teistega.

Siis olin abiellumisküps. Aga… järgnes kaks lastetut abielu. See lapseke oli mul ikkagi vist üks õnnelik juhus, mõtlesin. Ja siis taas, pärast kaht lahutust, juba lõppeva fertiilsuse piiril (38), juhtus taas ime — ma sain jälle lapse! Muidugi taas mehega, kellel lapsi niigi küll ja küll.

Loe veel

Ma ei taha polkovniku lese kombel öelda, et arstid ei tea midagi. Aga tundub, et sünd ja surm pole siiski otsapidi meie käes.

Miks ma sellest kirjutan. — Aga selleks, et tänasel päeval on väga palju sigimatuid abielunaisi, kes lapsi tahaksid, aga ka (ikka veel!) palju väga noori, kogenematuid ja terveid tüdrukuid, kes soovimatult rasedaks jäävad. Nad võiksid ju oma terved lapsed omaenese tervise nimel ilmale tuua ja nendele anda, kes on võimelised lapsed üles kasvatama.

Sellega seostub nüüd muidugi palju juriidilisi nüansse, aga see on juba teine teema. Kokkuvõttes tahan öelda, et tänapäeval, mil meditsiin on kõrgtasemel, on inimeste, ka arstide suhtumine aborti on muutunud, ja pole mingit mõtet seda taunida. Aga jäägu see siiski viimaseks vahendiks, kui kõik teised rasestumise vältimise vahendid on ära proovitud või muud lihtsalt üle ei jää.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare