Arvustus: Remsu „Musketäride muundumised”
Küllap on asi mõneti ikkagi selles, et elav vastuvõtt langeb vähemalt siinmail osaks mis tahes teosele, mis kasutab ainena autobiograafilist materjali, olgu siis tegemist tõelise mälestusteraamatu või belletriseeritud elulooainesega. Mood on mood, moel on aga ilmselt ka põhjused. Üks põhjusi, miks just Eestis autobiograafia nii hästi kaubaks läheb, võib muu hulgas ehk olla ka see tuntav 50-aastane vaakum meie ajaloos, mida hoolsalt täidame, kuid mis ikkagi ei paista veel täis olevat, sest lisaks ajaloo paigast nihutamisele on paigast ära kogu mäletamise mehhanism. Sellega võiks seletada ka mälu teema aktuaalsust viimase aja humanitaar- ja sotsiaalteadustes. Okupatsiooniaegse, aga ka Teise maailmasõja eelse maailma mäletamine on kahekordselt raske just nihke tõttu isikliku ja ametliku vahel.
Olev Remsu romaan räägib liiatigi eriti põnevast ajajärgust, kuuekümnendate lõpust ja seitsmekümnendate algusest, praeguste kuuekümneaastaste koolipõlveajast, mis tagantjärele vaadates jäi üsna rusuvasse perioodi Eesti ajaloos. See on ilmselt teine põhjus, miks selle romaani retseptsioon on kujunenud elavamaks, kui üldiselt kriitilise suhtumise põhjal võiks oletada.
Remsu üritab tõesti nüüd juba teist korda (esimene kord vt. „Homne karikakar”, 1976) kujutada romaanis oma kooliaega ja ühtlasi tollast Tartut. Tundub küll, et aus mälestusteraamat võinuks välja tulla sidusam ja põnevamgi kui praegune, lõdvalt täitematerjaliga kokku lapitud ja kunstlikku raami paigutatud teos, mis sisaldab paar n.-ö. novellikohta (Kolla ja Paavi rattaretk; Kolla ja malesuurmeister Aardla vestluslik malepartii, külaskäik õpetaja Mäletjärve juurde jt.), kus loidunud lugeja elavneb ja tähelepanelikumaks muutub. Ehk tekitab laialivalguva mulje seegi, et mõni neist lugudest on varem ilmunud ning omaette tervikuna viimistletum. Euroopa romaan on juba peaaegu kaks sajandit ning eestigi romaan juba mõnda aega seadnud enesele eesmärgiks olla kunst, kunst nii kompositsiooni kui sõnavaliku mõttes, sestap võib tänapäeval kohata vähe peavoolu kuuluvaid teoseid, mis oleksid kirja pandud nii, nagu nokast tuleb.
Tegelikult on selline kirjutamisviis ajakirjanduslik, ja eks ajakirjandusest olegi XIX sajandi realistlik romaan sündinud: oli ju selle laadi suurmees Balzac endine publitsist, kes ehitas oma jõgiromaani üles kui kooli-kirjandi, kavatsedes seal rääkida sellest, teisest ja kolmandast — kõigest —, ning arvas ise, et ajaloolist (kombed ja taust) ja bioloogilist (karakterid) materjali ühendades loob ta pildi elust enesest. Balzaci jõupingutust hinnatakse täna muidugi kui kirjanduslugu, samuti jõgiromaani selle üksikute osade kaupa, tervikuna on „Inimlik komöödia” aga pigem suurejooneline panoraam, mille mõni osa on paremini, teised halvemini läbi maalitud. Et XXI sajandi romaanist on tegelikult vist veel vara rääkida, võib öelda, et XX sajandi romaan näeb välja teistmoodi ja Balzaci maneer (ilma Balzaci mastaapsuseta, mis teeb tema teosest igal juhul tähelepanuväärse saavutuse) on taandunud pigem ajaviiteromaani valda.
Remsu ei ole muidugi kavatsenud kirjutada ajaviiteromaani, sest on oma justkui dokumentaalsesse narratiivi põiminud mõtisklusi tollest kadunud ajast, kasutanud põgusalt sümboolikatki ja seadnud taustaks Tartu linna topograafia. Hannes Varblane on „Sirbi”-kirjutises tegelikult juba välja toonud põhilise, mida on Remsu romaani kohta öelda, kui ta mainib muu hulgas lõiku, kus autor ise sõnu õpetaja Mäletjärvele suhu pannes ütleb välja otsuse valada mälestused tegelikkusest belletristlikku vormi, kuid ei suuda samas lõplikult otsustada, millega on tegemist: „Mis teie arvate, kui näiteks Nikolai või Erlend või mõni teine-kolmas meie seast võtaks endale mingi toreda varjunime ja kirjutaks teose meist, kus me oleme oma õigete nimedega. Mina oleksin seal Aleksander Mäletjärve, Helena on Helena, Paavi Paavi, Vapper Vapper, kõik oleks niimoodi nagu elus. Kas see oleks belletristika? Võib-olla dokumentaalromaan, võib-olla olukirjeldus? Mida teie sellest arvate?” (Lk. 78—79.) Paistab, et Kolla võttis Mäletjärve sõnast ja otsustas selle romaani tõesti kirjutada, andes oma Kolladele ja Helenatele siiski teised nimed, valides seega dokumentaalromaani ja belletristika või koguni olukirjelduse. Või kõik kolm korraga? Ent dokumentaalromaaniks on raamatus liiga vähe dokumentaalsust, belletriseerimine on jäänud poolde vinna ja olukirjeldusegi tarvis leidub liiga vähe konkreetsust, kui, siis ehk Tartu-taustas. Jällegi on Hannes Varblane oma retsensioonis juba osutanud sellele, mida huviline lugeja ehk enim ootab: kes nad tegelikult on. Nii õpilaste, õpetajate kui ka lapsevanemate hulgas võib muidugi aimata tänasele lugejale rohkem või vähem tuntud inimesi. Ent nagu ilukirjanduses ikka, ei ole tegemist päriselu inimeste, seikade ja olukorraga. Tegelaste puhul ilmnevad pigem sulamid, kontuurid või lausa fantaasia. Üheks autori eesmärgiks paistab olevat rõhutada erinevust vaese, kuid andeka töölispäritolu, kompleksides vaevleva dressipükstes poolvenelasest Kolla ning tema intellektuaalitaotlustega või jõukamatest peredest pärit klassikaaslaste vahel. Tegelikult, kui keskendada tähelepanu hoopis Kollale, siis aimub Remsu teosest siiski ehk kõige rohkem autobiograafilist arengulugu.
Milleks aga musketärid, see põgus seik, kui poisid nooremates klassides endale tollal populaarsest seiklusromaanist nimed valivad? Kui Dumas’ kuulsas raamatus jääb läbi kõigi muundumiste kandma ikkagi sõpruse, vendluse ja aadlikuau ideaal, siis Remsu teoses teeb Porthos-Kolla küll läbi teatud arengu, kuid teised mängivad vaid taustarolli. Või kui autor on soovinud näidata, et osatäitjad ei vastanud võetud rollile, siis tulnuks seda teha selgemini. Selle kohta võib öelda, et metafoor ei kanna. Algne rolliasetus näib puhuti lausa meelest kaduvat, siis aga meenub ehmatusega jälle ja leiab tee Kolla mõlgutustesse.
Ka omakirjastusliku väljaande kokkupanemise lugu jääb kuidagi punktiirseks, see võetakse kord üles, kord unustatakse: ehk ikka sellepärast, et materjali üksikute mälestuskildudena on saanud liiga palju ja see varjutab või killustab teose, sest autor üritab sinna paigutada, mida vähegi võib. Lõpuks ei kirjuta Kolla väljaande jaoks midagi ja me ei saa ka teada, kas see ikka pandigi kokku või mitte. Ilmselt ei ole see siis terviku seisukohalt oluline. Tähtsamaks osutub Kolla sõprade profašistlik ärplemine, mis viib kokkupuuteni julgeolekuorganitega. Aga siin hakkab kaasa mängima veel üks joon, mis läbivalt häirib: kogu lugu oleks justkui kirjutatud tänapäevase informeerituse seisukohalt. Teosesse haakuvad motiivid ja mõtteavaldused, mis saavad kellelgi olla küll täna, kuid ei saanud olla vaatepunktiks romaanis kujutatud ajal. Tunda on hilisemat ajaloovaadet, teose oletatavast tegevusajast hilisemaid asju ja teadmisi. Nii näiteks on kõne all „Vanemuise” väike maja, kuigi suurt maja pole veel ehitatud; ja et seda ehitatud ei ole, sellest kõnelevad varemed. Lugeja võib küsida: kas tõesti oldi tollal nii tark, nii läbinägelik? Ei, nii tark, nii läbinägelik on tänane kirjutaja, kui temagi. Kujutatud aeg ise koosneb samuti mitmest tegelikust kihistusest, aga see iseenesest polegi ehk patt: lihtsalt, kui lugeda romaani ajastudokumendina, hakkab silma, et aastatesse 1955—1966 (Kolla ja tema kaaslaste kooliaeg) on kokku kantud seiku, asjaolusid ja hinnanguid palju ulatuslikumast ajast, ja see teeb jutustatu ebausutavaks. Rääkimata sellistest detailidest nagu Cesari (autori kirjaviis muutmata) salat restoran „Volga” menüüs, mis hakkab ik-kagi liialt silma, või gladiooli kinkimine lõpuaktusel, mis pealegi hiljem, kui Kolla selle mustlastüdruku kalmule paneb, muundub ühtäkki kallaks. Aga need on muidugi juba pisiasjad.
Kolla kõrval on „Musketäride” tegelaseks nimetatud Tartu linna. Tegemist pole siiski mitte kogu Tartuga. On küll öeldud, et Kolla armastas ringi hulkuda terves Tartus, ja tõesti: ta käib kesklinnas, loomulikult Supilinnas, Tähtveres, Ülejõel ja kord ka Karlovas. Kuid ta ei satu kordagi näiteks Tammelinna (ei mäleta Tammelinna isegi mainitavat); ometi on Tammelinn laiemas mõttes oluline Tartu osa, mida ma seal kasvanuna pigem mäletan, samas aga mingis mõttes linnaosa, mis kesklinna palju ei puutunud: omaette linnajagu, kus säilis palju okupatsioonieelset, kas või vanad õpetajaperekonnad, mõned neist olid sinna ikkagi veel alles jäänud. Ma ei saa seetõttu väga kindlalt öelda, kui autentne on kujutatud Tartu. Esitlusel praeguses Treffneri gümnaasiumis võis kuulda, et mõned detailid ja nimetused on vaieldavad, kuid üldiselt tuleb tuttav ette küll. Nii et taustamaaling paistab tõesti olevat korralik, enamik detaile paigas ja koloriit õige.
Kokkuvõttes on siiski teretulnud, et sellest ajast, tollasest Tartust ja Treffneri koolist on kirjutatud romaan, mis ärgitab arutlema ja meenutama. Sest mida muud on siis sellest ajast jäänud kui mitte mälestused; paljud tollased sündmused ja tegevused, see, mis oli inimestele tähtis, jäi ju üles tähendamata. Olev Remsu on nüüd järjekordselt katset teinud mingit lünka täita. Kindakiri on saanud küll konarlik, mustrid ja koesilmused vähe sassis, kuid kinnas ise siiski valmis, ootamas järgmist kudumit.
Artikkel ilmus juunikuu Loomingus
