Arvo Sarapuu: Tallinnas sadam on, aga kasu ei ole
Esimese asjana paistab alati kaarti vaadates silma see, et Tallinna linn paikneb mere ääres ja seda luksust ei ole just väga paljudel omavalitsustel.
Üheks suureks plussiks on Tallinnas see, et oleme sadamalinn. Meile tuleb siia sisse palju kruiisi- ja kaubalaevu, viivuks peatuvad ka eksklusiivsemad alused. Pole kaua aega möödas lõppenud Merepäevadest, mis osutusid vägagi populaarseks ning üks kõvemaid tõmbenumbreid neil päevil oli Krusenstern, mida külastas paari päevaga ligi 20 000 huvilist.
On igati tore, et tänu mereühendusele saavad Tallinnasse tulla paljud turistid, et tutvuda meie vaatamisväärsustega või külastada erinevaid poode, et juba õhtul koju tagasi sõita. On hea, et oleme nii lähedal ja samas nii kaugel. Kõik on tore, kuid selle kõige juures on ka üks miinus. Kuigi Tallinn on sadamalinn, pole linnaelanikel sellest suuremat tolku.
Tallinn ei teeni sadamalinnaks olemisega mingit tulu. Laevafirmad kasutavad kultuuripealinna nime, meelitavad turiste, teevad kampaaniaid, aga tulu saavad ainult nemad. Lähimineviku uudistest meenuvad läbi uputuse sadama poole ja läbi ummiku lennujaama poole rühkivad turistid. Ja korduvad küsimused, miks linnavõim midagi ette ei suuda võtta.
Abilinnapea Klandorf ja kommunaalamet on juba välja öelnud, milliste summadega Tuukri-Jõe-Ahtri kandi erakorraliste vihmavete ärajuhtimise süsteemi rajamisel peaks arvestama. Ettevõtluse valdkonda kureerides lähenen sellele küsimusele hoopis teise vaatenurga alt. Kas koos piirkonna ettevõtjatega oleks selliste summade kokkusaamine mõeldav?
Miks ma nii küsin — on ju veevarustus ja kanalisatsiooni korraldamine seadusega sätestatud omavalitsuse ülesanne. On küll, aga ei ole kellelegi üllatuseks, et omavalitsuste rahastamine ja ülesanded on ligi kahe aastakümnega teineteisest aina enam lahku kasvanud.
Ei ole suur üllatus ka see, et Tallinnas asuvad ja tegutsevad ettevõtted panustavad linnakassasse mingilgi tuntavat mõju avaldaval moel vaid oma Tallinna registris olevate töötajate palgalt tasutava tulumaksuosa näol (müügimaks kaotatakse 2012. aastal, reklaamimaks ja teede-tänavate sulgemise maksud on pigem elukeskkonda korrastava iseloomuga).
Eelöeldud tõsiasju kokku võttes tuleb tõdeda, et ettevõtted linnas olid, on ja jäävad, nende tegutsemist võimaldavad infrastruktuuri kulud on ka ja kasvavad veelgi. Mida ei ole, on ettevõtete panus taristu rahastamisse. Käibe-, tulu-, sotsiaal- ja aktsiisimaksud — kõik need laekuvad riigikassasse. Tulemus: mida elavam ettevõtlus, seda suuremaid kulusid omavalitsusel tuleb kanda. Paradoks, aga nii see on.
Tallinna Sadama teade 15 miljoni eurosest poolaastakasumist on rõõmustav. Rohkem liigub nii turiste kui kaupu. Aga millist kasu on sellest numbrist Viimsi ja Jõelähtme vallal või Tallinna linnal?
Olen ise käinud mitmetes sadamalinnades, nagu Helsingi, Hamina ja Kotka, samuti meiega kultuuripealinna tiitlit jagav Turu — kõik sealsed sadamad teenivad kasu ka linnale. Olles käinud mitmeid kordi Helsingis ja sealses linnavalitsuses, tean, kui suurt rolli mängib sadam linna eelarves ning millest meie linna elanikud ilma jäävad.
Helsingi linna eelarve on sisuliselt jaotatud kaheks: ühed tulud tulevad maksudest ja teised on seotud ettevõtetega ning enamus tuludest tulevad kas energiaga seotud ettevõtetest või siis sadamast. Nendest tuludest rahastatakse vee- ja kanalisatsioonitrasse, tänavaid ning oma osa saavad ka lasteaiad ja koolid.
Ma ei ütle, et firmad peaksid oma asjad kokku pakkima ja mujale minema, kuid nad võiksid linnaga koostööd teha ja lasta elanikel osa saada mereäärsest elust. Soovin, et linn ja sadam istuksid maha ning töötaksid läbi arengu- ja koostööettepanekud, millest saaksid kasu mõlemad pooled. Hetkel on seis küll selline, et igaüks enda eest, kuid paraku jääb sellises olukorras kannatajaks Tallinna linna elanik.
Autor on Tallinna abilinnapea (KE).
