Sponsorlus peab olema maksjale kasulik

Kultuuri all mõistame siin pigem erinevaid KUNSTIalasid. Nendele peab alati ja jäädakse “peale maksma”.

Praeguste arvamusliidrite ja sedakaudu ka meedia põhjal oleme unustanud end mööda õisi lendlema. Muidugi on meil uhkeid tippe: Pärt (“meil”?), Tüür, Tormis, Filharmoonia Kammerkoor, “Hortus Musicus” jpt. (kui ainult muusikast näiteid tuua). Need “müüvad” end juba isegi, see pole aga kogu kultuur. Tegelema peab sellega, et teised andekad samale orbiidile lennutada, mitte vaadata, et “kui ikka sisu sees on, küll ta end välja rebib”. Tegelema peab ka nendega, kes ei tahagi rahvusvahelisel orbiidil olla. Õieti — ka neil peab olema võimalus tegutseda. Ei usu, et keegi (isegi kultuuriametnikest) mõtleb, veel vähem välja öelda julgeb, et kuna Eesti on veel nõnda vaene, siis neid äärmuslikemaid kunsti väljendusvorme, selgelt mittemüüvaid (näiteks kasvõi: seni tundmatu eesti helilooja autorikontsert, näiteks film Anu Rauast, näiteks Peeter Pohlaku graafikanäitus jne., aga ka isetegevus kui selline) me praegu ei saagi endile lubada. Et ootame paremaid aegu, jõukamat riiki, rikkamaid metseene… . Kultuuri ja haridusse EI OLE lihtsalt LUBATUD auke jätta, ja abiks ei ole siin mitte kultuurile eraldatatava raha suurendamine ja selle jaotamise kontrollimine, vaid iseenesestmõistetavalt soodustuste tegemine maksude kaudu. Piletite ja raamatute käibemaksusoodustustest EI PIISA.

Variant: SPONSORLUS PEAB OLEMA spondeerijale VÄGA KASULIK! Me peame sellega tegelema, et need seadused olema saaksid.

Aga muidugi: et soodustuste miljardid ei tabaks, hoidku taevas, meelelahutustööstust ja sullereid, selle vastu aitaks muidugi kõige paremini soodustavate seaduste puudumine.

I.E. Seltsimehed, valime jätgmine kord selle erakonna, kelle kultuuripoliitika lubadustes need maksusoodustused sees on ja kus liidrite seas on inimesi, kelle kultuuripildis “kuulsate” eesti tegijate — püramiidi tipu kõrval ka püramiidi põhi, loomulik ja vajalik (või vähim — poliitiliselt kasulik) on.

Naiivne?