Ilmar Raag: Kui palju peab kultuurile peale maksma?

Nii mitmeski kultuurivaldkonnas on loomulikuks, et asjad toimuvad vaid siis, kui kultuuriministeerium annab raha. Samas paistab, et niipea kui ministrid saavad kokku, tunduvad kõik kultuuriprojektid nii valusalt vähetähtsatena sõjaväe või pensionäride kõrval. Nii ei jäägi muud üle, kui tõdeda, et riik on vaene ja lihtsalt ei jõua kõike toetada. Ometi tähendaks sellele kohale punkti panemine harimatust ja veidi ka fantaasiapuudust.

Teadupoolest on ka kultuuripoliitikast kirjutatud pakse raamatuid ja mõnel pool võib seda isegi õppida. Enamasti alustatakse hoiatavast küsimusest: “Kas riigil peabki olema kultuuriministeerium?” Kas ühel demokraatlikul riigil on üldse õigust suunata oma kodanike vaimsuse ehk kultuuri arengut ? Hoiatava näitena vihjatakse kohe Nõukogude Venemaale, kus hea Lunatsharski hakkas kohe algusest peale tegelema tööliste ja talupoegade kultuuri ülesehitamisega. Ei olnud ka suur juhus, et traditsioonilistest Lääne maadest jõudis esimese kultuuriministeeriumini vägagi vasakpoolsete ideedega Prantsusmaa, kuid ka seal on kultuuri riikliku suunamise ohtu püütud tasakaalustada kultuuripoliitika ümbersõnastamistega. Enam ei ole küsimus mitte niipalju selles, et riik ostaks otseselt oma kodanikele kultuuri, vaid lihtsalt looks kultuuri arenguks võimalikult soodsa keskkonna. Teisiti öeldes oleks riigi ülesandeks luua kultuuri ümber sellised võimalused, et sinna võimalikult rohkem eraraha voolaks.

Kas ei sarnaneks see liberaalse turumajandusega roosa ideaalpildina — riigi kulutused kultuurile on minimaalsed, samal ajal kultuuriasutused suudavad ennast isegi ära majandada ja teinekord isegi kasumit toota. Utoopia ?

Imeravimit muidugi ei ole, kuid ajalugu tunneb näiteks õige mitut maksusoodustustele tuginevat success story’it. Alates sellest, et Prantsusmaal on teatritel, kinodel, muuseumidel jne. on kolm korda väiksemad maksud, kui tavaliselt. Filmitööstuse tarbeks on nad aga mõelnud skeemi, mille kohaselt saavad firmad oma maksud filmitegemisse investeerida ja kui film toodab juhuslikult kasumit, siis saab firma oma investeeringust väikese lutsu isegi tagasi. Kõik see tundub aga köömes Iiri eksperimendi kõrval, kus filmitootmiselt võeti 90. aastate alguses kõik maksud. Enam vähem järgmisel päeval teatas Mel Gibson, et tahab oma Oscarifilmi “Braveheart” just Iirimaal filmida. Napilt poolteist aastat hiljem tuli sama maksuparadiisi nautima Spielbergi “Reamees Ryani päästmine” koos kogu oma 100 miljoni dollarilise eelarvega. Palun lugege viimane lause uuesti. Iirimaale, kus 80. aastatel tehti napp 5-6 pisikest 1-2 miljoni dollarilist mängufilmi aastas, saabus 1,8 miljardi eesti kroonise eelarvega film. Võite isegi arvata, et iirlased said sellest korraliku noosi, kuna 90. aastate teisel poolel oli ka nende endi filmitoodang tõusnud 3 korda.

Muidugi ei tähenda, et Hollywood tuleks sama lihtsalt Eestisse, kuid samas on teada, et California enese jäiga maksusüsteemi tõttu viiakse sealt igal aastal ligi 100 miljardit dollarit kuhugi välismaale. Kohalikud ametiühingud raevutsevad, aga teha ei ole midagi: Canada, Austraalia ja Uus Meremaa pakuvad lisaks madalamatele palkadele ka täiesti tuntavaid maksusoodustusi.

Eestisse ei ole sellest runaway production 100 miljardist midagi jõudnud. Parim, milleni seni on küünditud, on käibemaksu kaotamine teatud kultuuriürituste piletitelt. Kuid rohkemaid töökorras initsiatiive, kuidas ergutada kohalikku kultuuriturgu, ei ole paraku valjusti välja kuulutatud. Väidetavalt on rahandusministeeriumist kostnud mõttetegevusest kiirem “EI”, niipea kui keegi on maininud kultuurile mõeldud maksusoodustusi. “Miks peaks siis mõnda valdkonda eelistama. Kõigil ju raske.”

Nii ei jää muud üle, kui riik peabki meile täie rauaga kultuuri ostma, sest äriideena suudavad kultuuri vaadelda vaid vähesed. Selle lisanähuks on seegi, et konkreetsest kultuuritarbijast mittesõltuv ja ministeeriumirahadest elatuv kunstnik-näitleja-kinomees võib väga lihtsalt oma publiku peale ka sülitada. Rahvas ei saa suurest kunstist nagunii aru, piisab kui ministeerium seda teeb.