Erinevalt Augustinusest arvan, et kui säärane ülekandemehhanism üldse eksisteerib, siis tuleks ta justnimelt kultuuri paigutada mitte geneetikasse.

Miks?

Just seetõttu, et kultuur on meie inimesekssaamisel sedavõrd olulisem kui bioloogiline antus. See, mis inimesest inimese teeb, on tema instinktipuue. Kultuur, tähendab vastandina geneetilisele, kõike õpitut. Näiteks see, et me süüa tahame on meisse geneetiliselt sisse kodeeritud ja omane kogu inimkonnale (elusloodusele). Kuidas ja mida me sööme, on aga kultuuriline ja varieerub lõputult. Väidet, et inimene ei ole bioloogilis/kultuuriline, vaid pigem kultuurilis/bioloogiline, tõestavad veenvalt mitmed inimajaloos aset leidnud seigad. Oleme vast lugenud neist Mowglitest, lastest kes hundikarjas üles kasvanud. Hiljem, inimühiskonda naasnuina ei ole neist enam meie mõistes inimesi saanud, sest teatud kriitilisel ajalperioodil nende elus ei ole nad saanud teistelt inimestelt õppida ja hiljem on juba liiga hilja. Midagi on päästmatult möödas. Oleme vast lugenud ka Sitsiilia kuningast, kes andis korralduse lapsi täielikus vaikuses üles kasvatada, eeldades et nad siis ühel hetkel iseenesest Ladina keeles rääkima hakkavad. Ladina keelt peeti jumalikuks, geneetiliselt vahendatud keeleks, mida inimene siis rääkima hakkab kui ta muid, alamaid keeli ei õpi. Paraku ei hakanud need vaesed lapsed rääkima ei ladina ega mingit muud keelt.

Säärasele arusaamale, et inimeses geneetiliselt midagi algset head ja püha peitub, mis siis esile tuleb, kui vahele ei segata, oli üles ehitatud Valgustusaja filosoofide arusaam. Sealt ka õpetus "õilsatest metslastest" ja loosung "tagasi loodusesse". Sellele omakorda, tuginesid hilisemad "vabakasvatusteooriad", mida meilgi omaaegne menuraamat "Meie Laps" (Benjamin Spock), tutvustas. Võime öelda, et tänaseks on säärased geneetilise antuse õpetused oma päevakajalisuse suuresti kaotanud. Kallid ja parimad koolid üle maailma ja siin Eestis, järgivad täna pigem vana head ranget Inglise Boarding School’i mudelit.

Paraku oleme me enam kultuurilised kui me tunnistada tahame ja seda suurem vastutus langeb nii vanematele kui ka ühiskonnale tervikuna. Ka teoloogias kasutatav termin "Jumalanäolisus", kuuluks seega enam kultuurivalda kui bioloogiasse. Täpsemalt aga kristlikku subkultuuri, mis teatud tingimustel (nagu 4 saj. Rooma riigis) või ise valitsevaks kultuuriks saada/areneda.

Inimene on sotsiaalne olend, kes ei suuda ilma teiste inimeste abita ei inimeseks saada ega jääda. Selles mõttes on modernismiaegne äärmuslik individualism inimest kindlasti dehumaniseerinud. Postmodernism on aga kaasa toomas uut huvigrupilist lojaalsust ja seega ka humaansust. Geneetikat on läbi ajaloo kasutatud survamise õigustamiseks, mõelgem siinjuures kasvõi keskaegsele inimeste jaotamisele: oratores (vaimulikud), bellatores (sõdurid) ja laboratores (töölised), peale. Sedagi inimjaotust peeti taevaseks ja usuti sinisilmselt ühtede inimeste sini — ja teiste punaverelisust. Lisaks võiks siinkohal arutleda rassismi üle mida samuti aastasadade jooksul on Noa poja Haam’i pärilusjärglusega õigustatud. Kui inimeseks olemine valdavalt kultuuriline on, mis siis rääkida vähematest antustest, mida sageli samuti geneetikaga seostatakse. Näiteks soolisusest. Nii nagu inimene on kultuurilis/bioloogiline olend, nõndasama ka inimese soolisus. Ennekõike kultuuriline ja siis bioloogilne. See, et mehel penis jalge vahel, ei tee teda kultuuriliselt meheks. On jälgitud mehi naistekollektiivis ja vastupidi ja avastatud et inimene võib mõttemaailmalt olla mehelik ka siis kui ta bioloogiliselt naine on ja vastupidi, ilma et peaks sõnagi rääkima omasooiharusest. Samuti on maailmas kultuure, kus meestele on omane olla emotsionaalne ning kasutada kosmeetikat, samal ajal kui naised esindavad omadusi mida õhtumaal traditsiooniliselt mehelikeks peetud.

Järgmine samm oleks etnos. See on veelgi enam kultuurilis/bioloogiline. Niivõrd, et sellega ei saa õigustada mingeid ksenofoobilisi rahvuslikke puhanguid mis inimestele vahel armsad on. Külastasin hiljuti Tallinnas üht lastekodu kus kõik inimesed kellega rääkisin, umbvenelased olid. Miks Eesti riik endale maksumaksja raha eest kultuurilisi võõraslapsi kasvatab jäi ülalöeldu valguses selgusetuks. Vahest on siinkohalgi tegu geneetikaga, st. et nende venelastena sündimist võetakse kui omamoodi paratamust. Tegelikult ei sünni inimene ei venelase, eestlase ega inglasena. Sünnib vaid üks instinktipuudega olend, kellel on eeldused saada sooliseks ja etniliseks ja inimeseks.

Kirjutan sellepärast, et arutletakse erakordsete peensusteni selle üle millist rolli peaks eetika mängima geenitehnoloogias. Samal ajal puudub konsenus ja arusaam sellegi kohta kes see inimene ülepea on, mis on soolisus, või mida tähendab sõna rahvus. Siit ka küsimusekergitus.