Inimese eneseteadlikkus on arvata, et üks peamisi jooni, mis meie liiki teistest eristab. Seesama, eneserefleksioon, puudutab nii inimese teadmist, uskumist, armastust, kui muidki inimeseksolemise aspekte. Samamoodi kui teadmise kohta, võime me küsida ka uskumise ja armastamise kohta. Kui ma tean, et ma usun, kes siis usub? Veelgi enam, kes on usklik? Kas see mina, kes usub või see teine, kes omaenda uskumist usub? Või kolmas? Kas enda usu uskumine ongi usklikkus? Või on selleks pigem esimese astme teadvustamata usk, mis iseendast ei tea, tunne, mis ei aimagi et ta olemas on? Tundub, et vabakiriklikus spiritualiteedis on teadlikkus enese usust ning enda usu kohase tunnistuse andmine inimese vastuvõtmiseks ja klassifitseerimiseks vaat et kriitilise tähtsusega.
Samal ajal on usu (ära?)seletamine olgu siis psühholoogilises, eksistentsiaalsetes, sisesekretoorses või mistahes muus terminoloogias see, millest me ei taha ei mõelda ega rääkida. Uskuda oma usku, seda küll, aga mitte seda seletada! Ometi kuuluvad need mõlemad eneserefleksiooni juurde. Alan Watts’i sõnul öelnud üks peapiiskop kord: ”Te võite meid taga kiusata, sellega oleme me harjunud. Te võite meiega vaielda ning meid rünnata. Me teame hästi kuidas sellele reageerida. On siiski üks asi mida meie, kristlased, ei kannata ja selleks on meie ära seletamine”. Tegelikult oleks see meie endi, kristlaste, asi oma usule silmad anda, endid ise ära seletada nii palju kui saab või võimalik. Ilmselt suudavad usklikud seda paremini ja objektiivsemalt teha, kui usuvõõrad või -vaenulikud inimesed.
Me usume oma usku samal ajal keeldudes seda teadvustamast, seletamisest rääkimata. Liiga palju üleminekuid ja refleksiooniastmeid tundub usku dekonstrueerivat ja lagundavat. Ometi ei pruugi see nii olla. Arvan, et isegi siis, kui ma oma usu viimseni ära seletan, usun ma ometi. Keegi on teoloogiat sibulakoorimisega võrrelnud, mis teadupärast tuleb mingis faasis järele jätta, kui me soovime et miskit ka toidu sisse panemiseks alles jääks. Tegelikult ei tule. Tuleb lihtsalt sibul koorteks ümber klassifitseerida ja ära süüa. Need pealmised munavärvimise koored välja arvatud.
Me käitume üsna sarnaselt ka siis kui me armunud oleme. Ka armunud ei taha oma armumise üle palju targutada. Parem tunda ja usaldada oma ihusse kodeeritud ürgseid toimimismehhanisme ja reageerimisviise, mis töötavad lollikindlamalt kui miski muu. Armunud olles ei taha me füsioloogilistest muutustest, mis me ajus ja sisesekretsiooni näärmetes aset leiavad, eriti teada.
Naine ütleb selle kompleksi kohta lihtsalt — mul on sinuga hea olla. Või siis, et meil on keemia. See tähendab, et ihud sobivad, lõhn meeldib ning kõik selle teise inimese juures on vastuvõetav ilus ja armas. Keemia kas on või teda ei ole. Me võiks ju selle keemia väikesteks tükkideks lahti harutada, aga mida see aitaks? Kui keemia on, siis võib vahel järgneda ka füüsika ja geneetika, ei muidu.
Armastus on megatunne, seisund milles mees tavaliselt pikalt elada ei suuda. Sestap peabki see tunne nõrkema ja tahaplaanile asuma, selleks et mees normaalselt edasi saaks elada. Nii on armastuse saatuseks kas halvasti lõppeda või kuhtuda. Kuhtuda võib ta aga mitmel viisil ja moel, kas abielusse või filosoofilistesse definitsioonidesse.
Tundub et naise armastuse taluvus on suurem. Naine justkui ei elakski kui ta ei armasta. See, et naine nii armastada suudab, teeb mehe kadedaks ning ajab teda naise armastust otsima, sütitama ning ennast selle paistel soojendama. See on armastuse refleksioon teises inimeses, see refleksioon mis tunnet ei hävita vaid alal hoiab ja võimendab. Armastus on emotsionaalne jooksuaeg. Nagu iga jooksuaeg ei saagi ta lõputult kesta ilma et ta meest hävitaks. Kuidas saaks me oma usu ja teadmise üle sarnaselt, läbi teise inimese, reflekteeruda? On see üldse võimalik?
Esmane, ratsionaalne arusaam justkui ütleks, et mida järgmisem refleksiooniaste, seda parem. Ühest küljest on see vast tõesti nii. Kui ühiskonnas ei väärtustata kõrgemaid refleksiooniastmeid, toob see sageli kaasa klammerdumine olemasolevate ning jälgitavate põhjuslikkuse ahelate külge ning selle tulemusena — fundamentalismi.
Nii on reflekteerumise üle reflekteerumine ehk tõesti pisut ohtlik. Võib-olla on see aga lihtsalt vähestele antud eriline võime. Kui sul seda ei ole siis jäta parem järgi enne kui hilja. Siinkohal jätangi.
