Kui Epikuros kunagi oma filosoofiat välja töötas ei osanud ta uneski ette arvata, milliseks labaseks hedonismiks see taandatakse. Epikurose õpetuse järgi tuli madalamatest naudingutest selle nimel loobuda, et taotleda ja kätte saada vaimseid ning kõrgemaid naudinguid.
Siinkohal varitseb meid seesama oht mis fatalismigi puhul. Nimelt ei tea me oma saatust reeglina ette ning suudame asjadele õiglaseid hinnanguid anda ja saatust reeglina vaid tagantjärgi ära tunda. Samamoodi ei tea me tavaliselt ette, milliseid kõrgemaid naudinguid me madalamatest loobudes vastu saame. Järsku loobud küll aga midagi vastu ei saagi. Parem varblane peos kui kaks katusel. Kui asi puudutab hambavalu on kõik jälgitav ja selge. Kui tegu on aga paastu, valvamise (unest loobumise) või suguelust millegi kõrgema nimel loobumisega, ei või me nonde inimihule ürgselt omaste ajedega kaubeldes sugugi kindlad olla, kas me üldse midagi paremat vastu saame. Või kui saame kas me seda siis ära tunneme.
Igal juhul on kehakeel oma kahes üldtunnustatud dialektis, vägivallas ja seksis, kogu inimkonnale tuntud ja laias laastus ka mõistetav. Mõistetavam kindlasti kui ükski muu keel. Võib vast öelda, et tänaseks on kehakeel oma kahes murdes välja vahetanud vana Lääne tsivilisatsioonile üldomase kristliku märgisüsteemi. Sugu- ja vägivallasümbolid, nendega kaasnevad ihuosad ja -eritised on kõigis maailma osades suhteliselt kergesti mõistetavad, tõlgendatavad ning arusaadavad. Tõde, et kõige paremini müüb paljas naine, surnud mees ja siis inglilokkidega laps on juba nii trafaretne, et ei vääri enam kordamistki.
Isegi religioon peab nende kahe, suguelu ja vägivallaga, arvestama. Jaanus Saar küsis hiljuti Päevalehes, Siemensi mobiiltelefoni reklaamile viidates, “Kas porno on ainuke keel mida me mõistame?” Kas nüüd ainuke aga üks kahest kindlasti. Coca-Cola müüb jooki mis islamipoisi sõnul maitseb nagu tüdruku suudlus. Valdavalt lähenevad religioonid seksile ja vägivallale läbi piirangute ja reeglite. Ühest küljest püüab religioon vägivalda keeldudega piirata. Mida muud on kümme käsku kui erinevate sotsiaalsete gruppide rivaliteedipiirangud?
Teisalt piirab religioon vägivalda läbi kunagise tegelikult aset leidnud algmõrva rituaalse taasläbimängimise ning pideva tähtsustamise. Siin toob üha kasvav ajadistants kaasa probleeme. Ohver võib deaktualiseeruda ning rituaal pelgaks formalismiks manduda. Katoliiklased kaitsevad end selle vastu transsubstantsiooniõpetuse ning ohvri jätkuva aktualiseerimise ehk kordamisega missal. Protestandid kes kord “katoliiklikule ebausule” oma “terveid teoloogilisi kontseptsioone” vastandasid, on end tänaseks iseenda pandud semiootikalõksu püüdnud. Kui täna üldse veel usku vahetakse, siis ikka protestantlusest katoliiklusesse, mitte vastupidi.
Mel Gibsoni film Kristuse kannatustest on Jeesuse isiku ja kannatuse üle käiva diskussiooni ühe hetkega tagasi ühiskonna meediaaltarile lingutanud. Loomulikult ei kesta seegi kampaania kaua. Vägivald ja seks, kaks kehakeele dialekti, on tänaseks inimkonna vanadest suurtest narratiividest nagu kiudaine, välja leotatud.
Traditsiooniliste keeldude ja hirmutamise asemele on astunud meelitamine, raha ja võlasõltuvus mis lisaks tittytainmendile inimese paremini ära taltsutab kui omaaegne religioon. Keelde asendab tolerantsinõue kõikide ja kõige suhtes. Võib arvata et terrorismivastane sõda selleski omad korrektiivid teeb.
Ka loob ühiskond enda sees pidevalt uusi ja kunstlikke rivaliteete, mis püsivatel inimkooslustel ja huvigruppidel tekkidagi ei lase. Nii nagu lastemängus, kus iga mängukorraga üks tool vähemaks võetakse. Nõukogudeaegne kaubadefitsiit on asendunud rahadefitsiidiga, mis järgmisele tarbimis- ja prestiižitasemele asuda ei võimalda.
Ohverdamismehhanisme viib tänases ühiskonnas läbi valdavalt meedia. Ikka viktimiseeritakse kedagi pikalt ja mõnuga selleks, et lugejate/vaatajate madalaid instinkte rahuldada.Kui parafraseerida poeeti, siis välistab pidevalt käiv pisipuhastus suurpuhastuse võimaluse igaveseks. Sestap seegi püüd siin viktimiseerimist viktimiseerida.
Decticus verrucivorus
