Liikluskindlustus ei kalline asjata
Seadusmuudatusega kaob süstemaatiline liikluskindlustuspoliiside kontroll Eesti piiridel. Samuti ei kontrollita enam teistes liikmesriikides, kas Eesti sõidukid on kindlustatud. Teisisõnu: ka Eestis hakkab kehtima ELi territooriumil juba kehtiv nn numbrimärgipõhine kindlustus ehk kõigi ELi liikmesriikide sõidukite puhul eeldatakse kindlustuse olemasolu.
Menetluse käigus peatuti Riigikogus kolmel olulisel teemal. Esiteks, miks praegu menetleda seda seadust, teiseks võimalik kindlustustasude tõus ja kolmandaks Liikluskindlustusfondi ümberkujunemine Garantiifondiks ning sellega seonduvalt varade üleminek.
Ärgem unustagem, et Eesti ei ole taotlenud üleminekuperioodi varasematel aastatel, kui peeti liitumisläbirääkimisi. See aga seab meile teatavad kohustused ühinemisel ELiga.
Teiseks hinnatõusust: see on põhjustatud sellest, et kindlustuspoliiside kindlustuskaitse peab suurenema ja ka kindlustusseltside kulud peavad suutma katta kõigi meie numbrimärki kandvate sõidukite põhjustatud liiklusõnnetustega seotud kulud kogu ELi territooriumil. Peamine hinnatõusu põhjus on praegu see, et ELi keskmine elatustase on kõrgem kui Eestis. Nii on ka Eesti sõidukite välisriigis põhjustatud liiklusõnnetuse kahjude hüvitamine meie kindlustusandjale tavaliselt kulukam, võrreldes Eestis tekitatud liikluskahjude hüvitamisega.
Hüvitamine toimub selle riigi hüvitismäärade alusel, kus õnnetusjuhtum aset leidis ja liikluskindlustuse tariifide arvestamisel peab liikluskindlustusandja sellega arvestama. Kuid vastavalt liikluskindlustuse direktiivile muutub liikluskindlustusturg vabaks ehk liikluskindlustuse hinnad kujunevad sisuliselt vaba konkurentsi tingimustes.
Kui vaadata 2001. aastat, kui kehtiva liikluskindlustuse seadusega sätestati liikluskindlustuse pakkumisel vabaturu põhimõtted, siis tegelikult hinnad konkurentsi tõttu hoopis langesid. Selles mõttes ei ole hinnatõus loodetavasti nii suur, kui Liikluskindlustuse Fondi mehaaniliselt tehtud prognoos varasemalt välja tõi.
Kolmandaks, Garantiifond. Garantiifondi liikmed peavad olema kõik kindlustusandjad, kes tahavad pakkuda Eestis liikluskindlustust, st ka teiste liikmesriikide kindlustusandjad, kes Eesti liikluskindlustusturul tegutseda tahavad. Nii Eesti Liikluskindlustuse Fondi kui ka tulevase mittetulundusühingust Garantiifondi näol on tegemist teatud eriotstarbelise kindlustusandjaga. Varadest: kõik Eesti Liikluskindlustuse Fondile kuuluvad varad, õigused ja kohustused kuuluvad juriidiliselt fondile, mitte riigile, ning Eesti Liikluskindlustuse Fondi kanda on kõik õigused ja kohustused seni, kuni toimub reorganiseerimine.
Eesti Liikluskindlustuse Fondi varad koosnevad finantsvahenditest, mis kuuluvad vajaduse korral kannatanutele väljamaksmiseks. Garantiifondil peab olema piisavalt vahendeid, et tagada kahjude hüvitamine, kuna ELis kehtib põhimõte, et iga liikmesriik vastutab selle liikmesriigi numbrimärgiga sõiduki eest olenemata sellest, kas sõidukil on olemas kehtiv poliis või mitte.
See põhimõte hakkab kehtima ka Eestis alates Eesti ühinemisest ELiga 1. mail 2004. Kunagi on riik investeerinud fondi üle 50 miljoni, tänaseks võib öelda, et ebamajanduslike otsuste tõttu on fond aastatega kaotanud ligi 60 miljonit kr. Ma ei hakkaks diskuteerima, miks ja kuidas see juhtus, aga nüüd saab fond endale kapitali ja vahendeid juurde oma majandustegevuse kaudu, müües piirikindlustust, ning kindlustusettevõtete kaudu, kes maksavad teatava protsendi oma käibest fondile. Sisuliselt võib öelda, et tänane fondi raha on tekkinud kõigi autoomanike poolt, ehk tegemist ei ole kingitusega avalik-õiguslikult isikult mittetulundusühingule.
Olles ELi ühises majandusruumis, mis toetab isikute, kaupade ja teenuste vaba liikumise põhimõtet Euroopa ühisturul ning meil ei ole eraldi kokkuleppeid võimalikeks üleminekuperioodideks ELiga, võetigi Riigikogus antud seaduseelnõu 18. veebruaril vastu.
