Teiseks tippohuks olid kõik otsesed sõjategevused mõlema poole osalusel, nagu sõjad Koreas (1950-53) ja Vietnamis (1964-75). Viimane suur Nõukogude vägede invasiooniga 1979 alanud kuum sõda Afganistanis (1979-89) kulges üheaegselt kodusõdadega Etioopias (1974-91), Nicaraguas (1979-90) ja Angoolas (1975-91), kus vaenupoolte toetajateks, instruktorite ja relvadega varustajateks olid NSVL ja USA. Angoolas aga toetas valitsusvägesid 20-40 000-line Kuuba väekorpus.

Jaanuaris 1981 Valgesse Majja jõudnud Ronald Reagan seadis eesmärgiks „kurjuse impeeriumi“ hävitamise, mis tähendas kõigi sealtpoolt tulevate väljakutsete vastuvõtmise kus iganes.

Reagani resoluutsus oli muljetavaldav, samas näitasid kaks lähestikkust sündmust – 23.10.1983 tappis terrorist Liibanoni pealinnas 241 USA sõdurit, mis jäi näiliselt n.ö. kättemaksuta, kuid 25.10.1983 pühkis USA dessant võimult vasakpoolse reziimi Grenada saarel – et USAle endale on eriliseks mureks lähinaabrus ehk Kesk-Ameerika.

Fidel Castro Kuuba püsimise kõrval oli seal toona peauudiseks sandinistlik revolutsioon, mis kukutas USA poolt pikalt mahitatud Somoza perekonna, kuid nii Nicaraguas kui ka El Salvadoris oli küllaldaselt neid, kes vastutasid vasakpoolsete võimuletulekut. Reagani valitsus toetas contraid nagu sai, ehkki USA vastav tegevus leidis taunimist Rahvusvahelises kohtus ja ÜRO Peaaassambleel.

Säärane oli seis, kui Nõukogude Liidu uueks juhiks oli tõusnud Mihhail Gorbatšov, kes nimetas välisministriks juunis 1985 oma mõttekaaslase Eduard Ševardnadze. Aasta hiljem oldi Kremlis päri sellega, et kehtiv süsteem ei suuda reformimata jätkata ja et vahendite saamiseks selleks tuleb otsustavalt kärpida relvastust ja jõupoliitikat välismaal. See eeldas vastavaid kokkuleppeid USAga nii tuumarelvastuse kui lokaalsete sõdade osas.

Nagu öeldud, olid Ühendriigid ka rahvusvahelise õiguse norme rikkudes valmis kaitsma oma huve Kesk-Ameerikas ja on muidugi raske öelda, millal vormus kolmikpakti idee – NSVL tuleb ära Afganistanist, Kuuba ära Angoolast ja Nicaraguas lõpetatakse sõjategevus – aga ilmselt oli mingi algvariant valmis 1986. aasta juunis, kui Gorbatšovi ja Ševardnadze ammune isiklik tuttav Vaino Väljas viidi päevapealt NSVL suursaadiku kohalt Venetsueelas üle suursaadikuks Nicaraguasse. Elik – tee Washingtoni läheb läbi Kesk-Ameerika!

Loomulikult oli Washingtonis teada, kes on kes NSV Liidus ja et n.ö. topeltusaldusmeest niisama juhuslikult ka naftariigist vaesesse riiki üle ei viida. Pealegi oli Venetsueela valitsus juba osaline Kesk-Ameerika konflikti lahendamises, kui 1983. aastal loodud Contadori grupi liige.

Märtsis 1987 sõitis Väljas kiirelt naaberriigi Costa Rica presidendi Óscar Ariase juurde, kes oli just omapoolse konflikti reguleerimise plaani välja pakkunud, et talle üle anda Gorbatšovi isklik läkitus ning sealtpeale oli kõigile selge, et NSVL toimetamisi Kesk-Ameerikas juhib Vaino Väljas.

Selleks ajaks oli tal tekkinud teineteisemõistmine Nicaragua kardinali Miguel Obando y Bravoga, mille võtmeks – nagu Väljas oma intervjuus „Maalehele“ (23.03.2006) tunnistas, sai punnseisu sattunud jutuajamises Nurste baptisti pühapäevakoolist meelde jäänud piiblitarkus – „mõõk pole selleks, et venda tappa, vaid rahu tegemiseks“, mis ilmselt kehvast tõlkest hoolimata tegi kirikupeale selgeks, et tegu on ristiharidust saanud sovetiga.

Obando oli koos Ameerika Riikide Organisatsiooni peasekretäri Baena Soaresiga 21.-23. märtsil 1988 Sapoa asulas toimunud rahukõneluste tunnistajad (testigos). Pärast allkirjade andmist astus kardinal tseremooniat jälginud diplomaatilise korpuse juurde, tegi Vaino Väljasele ristimärgi ja lausus: „Jumal õnnistagu Teid. Minu rahvas ei unusta kunagi, mida te tegite ohvriterikka vennatapusõja lõpetamiseks.“

Nicaragua president Daniel Ortega on Väljase juhtivat osa rahulepingu tegemises pikemalt kajastanud juulis 1988 Gorbatšovile saadetud isiklikus läkituses.

Kuna USA oli konfliktis Nicaraguaga, siis polnud Sapoas kohal USA saadikut elik tegu oli omamoodi Väljase, et mitte öelda – Nõukogude Liidu soologa. Olukord oli tervenisti uus ja riskantne, sest 3.-20. märtsil toimus „Operacion Danto88“ ehk 4200 sandinisti tümitasid Nõukogude Liidust saadud lennukite ja kopterite toetusel Hondurase territooriumil baasides olnud contrasid.

Šokk vastasleeris – sandinistid olid siiani end vaid oma territooriumil kaitsnud - ja naaberriikides oli piisav. Kuna aga Ariase rahuplaani kõneluste aeg oli varem välja pakutud, ARO ja ÜRO delegatsioonid kohal, järgnes kohene istumine laudade taha, kust äsjatoimunu mõjul mitmesse leeri jagunenud opositsioon leidis endale suhteliselt head pakkumised – relvarahu, viis neutraalset tsooni Nicaraguas, rahvusvahelised vaatlejad, vangide vabastamine ja vahetus, amnestia, milledest oli raske keelduda.

Nii Sapoa lepingud 23.03.1988 sündisidki. Miks on neist täna suhteliselt vähe juttu? Nagu vihjatud, kukkus asi väga ühepoolselt välja ja peamine ning suurte meeste osavõtul toimus mujal. Laias laastus öeldes oli Nicaragua rahutegemine proovikivi kogu NSVL-USA suhete kompleksile.

Ilmselt mäletatakse tänagi Reagani kuulsat lauset, mida ta ütles Gorbatšovile detsembris 1987 Washingtoniga keskmaatuumarakettide piiramise lepingu allkirjastamise järel - Doverjai, no proverjai, mille peale Gorbatšov kostis, et Reagan ütleb seda iga kord. Aga nii oli – Reagani umbusaldus oli suur ja kuigi samal kohtumisel võinuks sündida ka tuumarelvastuse vähendamise (START) kokkulepe, Reagan sellele ei läinud.

Kaardid tuli avada ikkagi Moskval ja selleks sai Gorbatšovi 8. veebruari 1988 avaldus vägede Afganistanist äratoomise ühe aasta jooksul. USA ootas Kremlilt sõnade kinnitust ja selleks saidki Sapoa kokkulepped. Nagu öeldud, sõlmiti need pärast jõu näitamist (samamoodi läks ka Angoolas). Ent nii see suures poliitikas ongi – ka USA pommitas 24-l tunnil Hanoi varemeteks, et siis n.ö. hommikul Vietnami sõda lõpetada.

Sapoale järgnesid juba 14. aprillil 1988 Afganistani-Pakistani lepingud ning Ševardnadze ja George Shultzi poolt Genfis allakirjutatud NSVL-USA garantiid Afganistani sõja lõpetamiseks.

Kahe sündmuse seotust kinnitas Gorbatšov, hurjutades Moskvasse edasisõitnud Shultzi avalikult selles, et USA ei taha kuidagi näha NSVL head tahet Nicaraguas! Asi on selles, et Sapoa kokkulepete täitmine läks visalt, sest ametist lahkuv Reagan oli ilmselt kõik teinud, vastaspool aga mitte.

Igal juhul läks nii, et Nõukogude väed lahkusid Afganistanist alles veebruaris 1989 ehk siis, kui Valges Majas oli uus president George Bush. Viimane omakorda ootas ära ka Sapoa lepingu täiendused ja pöörde Nicaragua sisepoliitikas, mis lubas veebruaris 1990 valimised võita opositsioonil. (Nagu teada, on sandinistid aastast 2006 taas võimul Nicaraguas).

Venitasid ka kuubalased, tuues oma väed Angoolast ära alles jaanuaris 1991. Alles nüüd – tegelikult veel ka pärast Lahesõda – oli Bush nõus kalevi alt välja võtma START lepingu, mis kirjutati alla juulis 1991.

Punaimpeerium ja külm sõda said kohe lõpu. Kolmest viimasest relvakonfliktist lõppes esimesena kodusõda Nicaraguas, mis avas tee rahulepinguteks mujal ja selle ajaloolise esimese lepingu üheks peategijaks oli Eestimaa mees Vaino Väljas.

P.S. Kui Ronald Reagan kolm kuud pärast Sapoa lepingute allakirjutamist esimest korda Moskvasse jõudis, põõrdus ta vastuvõtutseremoonial Kremlis (31.05.1988) kõnet lõpetades Gorbatšovi poole ja ütles: „Tänan teid ja Jumal õnnistagu Teid“. Maailm tunnustas avalikult ristisõnaga teist kommunisti.