Raivo J. Raave: Millest ei räägita avalikult
Poliitiline korrektsus ei luba näiteks seksuaalvähemusi arvustada, mustale öelda neeger, praktiliselt pole lubatud mistahes kriitika juutide suhtes, isegi kui nad on eksinud jne. Aga on teemasid, mille mainiminegi ei ole poliitiliselt korrektne.
Liberaalse ühiskonna tabud
Meie armas Kati Saara Vatmann on saanud hakkama taas millegi täiesti sobimatuga. Palju kohatumaga kui näiteks alasti poseerimine. Uustabu rikkumisega. Kati on nimelt rääkinud Jumala karistusest. Tõsi, ka kontekst polnud õnnestunum. Sellest puhkes isegi omamoodi naistitaanide heitlus.
Kati Saara on oma Delfi artiklis rääkinud puudega lastest kui Jumala karistusest. Tule taevas appi, Jumala karistusest ei sobi viimastel ajal rääkida isegi mitte kirikus. Avalikust meediast rääkimata. Viimaste aastatel räägitakse (vähemalt mõnedes) kirikutes pigem sellest, kuidas Jumal tahab meid ainult õnnistada. Jumal tahab, et meil oleks kõik kõige parem — parim auto, parim maja, parim naine, parim mees.
Aga kui ei ole? Siis tuleb leida Piiblist Jumala tõotus ja uskuda ning käia Jumalale peale, kuni saab olema. Sest Jumala lastel peab ju olema kõik kõige parem.
Edukuse õpetus
1980. aastatel rõõmustasime, kui uus eduteoloogia õpetus Ameerikast Eestisse jõudis. Vähemalt kristlased ei pea nüüd enam kannatama. Sest Jeesus on ju kannatanud meie eest. Kristlased seovad kurja lihtsalt kinni. Tulge kõik Jeesuse juurde ja ta annab teile kõik, mida te iganes vajate. Ja see on ka tõsi. Aga see on ainult medali üks külg.
Ajapikku ilmnes, et uus õpetus hävitas usklike elusid enam kui sellest abi oli. Vaesus tundus olevat suurem patt kui varastamine. Vana naisega koos elamine suurem patt kui tema noorema vastu vahetamine. Sest Jumal ju soovib, et meil oleks kõik kõige kõigem. Selles kontekstis on Jumala karistusest rääkimine muidugi keskaegne igand.
Kuidas selle Jumala karistusega on?
Kas Jumal siis karistab meid või mitte? Et selles selgust saada, tuleks kõigepealt mõista, mis on selle maise elu eesmärk. On selleks võimalikult õnnelik äraolemine või midagi muud?
Mäletate Tammsaare Põrgupõhja Vanapaganat? Seda, kes tuli maa peale õndsaks saama? See ei läinud tal mitte kergelt. Õndsakssaamine polegi kerge. Aga see ongi meie maise elu eesmärk. Tegelikult.
Inimesel on vaja siin maa peal vähemalt sellest aru saada, et tema ei ole Jumal. Sest enda pidamine Jumala sarnaseks on inimese esimene ja suurim patt. Adama ja Eeva langemise patt. Kahjuks jõuab see tõde enamikule meist kohale ainult läbi katsumuste.
Seetõttu on need katsumused või karistused meie eludesse ka antud, meeldigu siis see meile või mitte. Ja kui me nendes katsumustes Jumalat ja Tema käest abi otsime, siis on Tema võimuses meid ka aidata.
Meie valikud
Selles mõttes võib tõepoolest väita, et vaesus, haigused ja paraku ka puuetega lapsed on Jumala karistus. See ei tähenda, et nähes kedagi vaesuse, haiguse või mille iganes käes kannatamas, peaksime hakkama parastama. Sest Jumal on vägev meid kõiki karistama.
Eriti on Jumal lubanud karistada neid, kes teise õnnetusest rõõmu tunnevad. ”Kui su vaenlase käsi käib halvasti, siis ärgu tundku su süda rõõmu, et Jumala viha ei pöörduks sinu vastu”.
Samuti ei tähenda see, et nähes abivajajat, peaksime jätma ta ilma abita, sest pole ju inimese asi ennast vahele segada, kui Jumal kedagi karistab. Nii see päris kindlasti ei ole. Pigem proovib Jumal meid seeläbi, kuidas me nõrgematesse ja abivajajatesse suhtume. Mäletate tähendamissõna halastajast samaarlasest?
Abistamise mitmetähenduslikkus
Paraku on vahel nii, et abistmine võib olla ohtlikum tegevus, kui esmapilgul paistab. Me võime kokku puutuda nähtuste ja ilmingutega, vägede ja jõududega, mille üle meil ei ole inimlikult meelevalda. Abivajaja võib pöörduda abistaja vastu.
Sekkusin kord ühe vaimuliku ja ühe teise isiku — keda ma parem ei iseloomusta, sest ei suuda leida selleks ühtegi poliitiliselt korrektset väljendit — vahelisse konflikti. Kuna see teine isik tundus olevat kõrge vaimulikuga võrreldes igati nõrgem ja abivajavam, lausa ülisuur kannataja, siis sekkusin muidugi tema toetuseks.
Sellest sai minu jaoks väga ebameeldiv, aga ka õpetlik kogemus. Aitamine võib olla lausa eluohtlik. Üks tuttav, kes abikäe paraku ka valele asjale ulatas, surigi täiesti ootamatult oma parimas eas.
Parafraseerides rahvatarkust: kaitsku Jumal meid ”abivajajate” eest — vaenlastega saame ise hakkama. On kohti, kus tuleb aidata ja on kohti ja kordi, kus lihtsalt ei tohi aidata. Olgu meil tarkust seda vahet teha.
Sõna ütleb, kui kellelgi on puudu tarkusest, siis küsigu Jumalalt. Jõudu Kati Saarale tema tegemistes, aga ka tarkust Jumalalt.
