Kreeka keeles tähistab pattu sõna “hamartia”, mis etümoloogiliselt tähendab märgist mööda laskmist. Sõna patt esineb Uues Testamendis nii ainsuses kui mitmuses. Patt eksisteerib, ühelt poolt päruspatuna, (ainsuses) ehk inimese olemusliku rikutusena, ning teisalt, teopattudena (mitmuses), mida me “sõna, mõtte, teo ja tegemata jätmisega” Jumala tahte vastu korda saadame.
Arvan, et kristlus, erinevalt ühiskondlikust tellimusest, tähendab siiski enamat kui moraalset elu. Seda enam, et moraalireeglid on aja jooksul tunduvalt muutunud. Mõelgem või inimelu väärtustamise ja surmanuhtluse peale. Igal juhul on patt enamat kui ebamoraalne elulaad.
Prantsuse antropoloog Rene Girard mõistab pattu ennekõike kui iha rivaliteeti. Iha all on siin mõeldud sedasama, mida Pühakiri teisal, kurjaks himuks, nimetab. Me ei ole algselt bioloogilised ja seejärel kultuurilised, vaid algusest peale üksnes kultuurilised olendid. Me elame kultuuris mille on tekitanud ja mida struktureeritakse jäljendusliku iha rivaliteedi läbi.
Iha imitatsioon läbib kogu ühiskonda. Meie, inimesed, oleme ihaldavad olendid, kelle olemasolu ning iha määrab teiste inimeste olemasolu ja ihaldamine. Mõelgem või reklaamile mis on kümne käsuga otseses vastuolus ning sellele rajatudki et panna meid ihaldama sedasama, mis me ligimesel juba olemas on. Ajuti murrab see iha imitatsioon läbi igasuguste reeglite ja takistuste ning võib muuta rahvahulga märatsevaks massiks.
Me oleme valitsetud teiste rikutud ihadest ning võtab kaua aega ja palju jõupingutusi et sellest vabaneda ning saada valitsetud patsifistlikust ihast. Ka ristimises, päruspatu mahapesemisel, jääb himu või kalduvus patule siiski alles ning sellega tuleb jätkuvalt sõdida. Siiski ei kahjusta iha neid, kes järele ei anna, vaid selle Kristuse läbi ära võidavad.
Iha ise on sealjuures jumalik ja positiivne and inimkonnale. Kes on siis see teine kes määrab meie iha iseloomu ja milline on meie suhe temasse? On see meie Issand, kes määrab meis rahuliku ja armastava jäljendusliku iha? Või on see teine, rikutud iha, mis sunnib meid uhkusesse, rivaliteeti ja patuoinaste toomisesse?
Nagu Jeesus, nii püüab Saatangi et teda imiteeriks. Ta esitab end kui meie ihade mudelit ning teda on kindlasti lihtsam järgida kui Jeesust, sest ta soovib et me annaksime oma soovidele järgi, hoolimata moraalist või mistahes keeldudest. Saatan kuulutab meid vabaks kõigest mis on takistuseks me ihaldamisele. Saatana töömeetodiks on pahandused ja skandaalid. Saatan sümboliseerib rivaliteedinakkust.
Ainus vabanemine negatiivsest jäljenduslikust ihast on võimalik läbi patsifistliku ja positiivse iha, Kristuse jäljendamise, ehk mimesise. Nõnda on Jumal ja Saatan kaks peamist mudelit, kas arhetüüpi, mille vahel meil on võimalik valida. Kahjuks ei eksisteeri siin neutraalset nullpunkti, vaid kui sa üht ei vali, siis oled sa teise juba valinud.
Kasutatud kirjandus: I See Satan Fall Like Lightning; Rene Girard
