Mäletan kuidas ma Ameerikas õpingute ajal kristlaseks saanud hindult küsisin, et miks just kristlus? Armu pärast, sain vastuseks. Tundub, et kristlus esitab arusaama armust enam ja selgemini kui teised religioonid. Seda on ka kristlusele ette heidetud, kas või me oma maausuliste poolt, kelle sõnul muistses maausus säärast vastutuse eest pagemise mehhanismi ei ole.
Üheks levinumaks armu definitsiooniks on — Jumala teenimatu soosing. Kuidas sobitub Jumala teenimatu soosing meie maailma, kus kõik on vaid pälvimisele rajatud? Ega sobitugi. Veelgi enam, kuidas sobitub arm kristlusesse, sest vähemasti sama palju kui armust räägib kristlus ka püüdlemisest, ära teenimisest ning külvamise ja lõikamise vääramatust ahelast.
Lapsevanematena teame, kui halvasti mõjub see lapsele, kui nende vanemad ei kehasta moraalseid printsiipe, vaid juhinduvad hetkeimpulssidest. On pea võimatu, et säärasest perest võiks sirguda psüühiliselt terve laps. Kas tähendab arm seda, et Jumal ei ole huvitatud meie moraalse raamatupidamise korrektsusest ja tasakaalust?
Kas võime metsa süüdata ja 30 sekundit hiljem armupalunuina ja -saanuina puhta südamega oma teed minna, metsad lõõmama jättes? Katoliku kirik on alati moraalse raamatupidamisega tublisti vaeva näinud ning audiitorid on kõike hoolega kontrollinud. Kui moraalne raamatupidamine toimib ja tasakaalus on, siis tekib küsimus, et kus on selleski süsteemis veel armule ruumi? Vastupidine, armu rõhutamine, kutsub aga inimestes esile vastutamatust ja nn. odava armu efekti.
Liigne rõhuasetus moraalsele raamatupidamisele riskib sellega, et inimesed tunnevad endid osalevat mingites iidsetes rehkendustes, mille eest nad endid enam vastutavaina ei tunne. Mõelgem või Martin Luther’i peale. Oma kiriku rehkendustes ta armu ei leidnud, küll aga Pühakirja sõnus ja see arm vabastas ta sedasama vabanemise rõõmu ka teistele kuulutama.
Üheks protestantluse põhiloosungiks on Sola Gratia — ehk üksnes arm. Just armuküllasuse loosungiga astuti vastu katoliiklikule moraalsele raamatupidamisele. Ei möödunud kaua (ligi 400 a.) kui luterlik teoloog Dietrich Bonhoeffer kirjutas ühe kõige teravama pamfleti, mis luterliku armuõpetuse kohta kunagi kirjutatud on — Odav Arm. Odav arm on Bonhoefferi sõnul arm, mida pakutakse ilma meeleparanduseta. On paradoksaalne, et täna õpivad pigem luterlased katoliiklastelt kuidas armu ja vastutust tasakaalus hoida.
Kui me Jumala teenimatut soosingut Kristuses ei kuuluta, siis mandub arm vaid meie puudulikkuse kompensatsioonimehhanismiks või millekski, mis võimaldab meile Jumala soosingut (katust) seni kuni me veel pühitsuses kasvanud pole. Kui Jumala teenimatut soosingut kuulutatakse, siis on väga raske vältida inimeste vastutamatust ning õpetada neid seda armu vääriliselt hindama, mis neid samal ajal vastutusest vabastab.
Juutidel oli juubeliaasta, mil üksteisele armu anti iga 7 X 7 aasta tagant. Seega, heal juhul korra inimese eluea jooksul. Algkristlased said armu korra elus ja ristimise järel tehtud suuremaid patte enam andeks ei saadud. See viis selleni, et ristimist hakati kartma ja võimalusel surmani edasi lükkama. Pikapeale töötas kirik välja meeleparanduse ja absolutsiooni- ning hüvitustegude süsteemi, mis võimaldab inimesel elu jookul ka korduvalt armu saada. Pihi- ja absolutsioonisakrament on üks kõige edukamaid katseid kirikuloos vastutust ja armu omavahel tasakaalus hoida.
Moraalse raamatupidamise mõtte leiame ka Idas, kasvõi karmavõla näol, mis ümbersünnist ümbersündi edasi kandub. Ka seal on valgustatus — omalaadne ja armuga võrreldav arusaam olemas. Selle (valgustuse) saamine on aga eriti paljudele läänlastele, hoolimata aastatepikkusest pingutusest, ometi püüdmatuks jäänud.
Hoopis teisiti võime aga näha probleemi, kui käsitleme armu kui moraalset ülejääki, mida ohver toodab ja millest ohverdajad osa saavad. Sel juhul ei olene armu hulk ja saadavus muust kui ohvri ligiolekust või ohvriteenistuse korratavusest. Ilma süüd delegeerimata ei suuda ükski maine ühiskond eksisteerida. Kui Kristuse ohvrit enam ei aktsepteerita ollakse määratud ikka ja jälle uusi ohvreid tooma. Rene Girardi sõnul leiab aset n.ö. ainesõltlase sündroom, mis seisneb selles, et sama efekti saamiseks läheb üha suuremaid koguseid tarvis. Kristuse ohver ühendas ja läbistas kõiki ühiskonnakihte, olles kuni keskaja lõpuni sootsiumi peamiseks kooshoidvaks jõuks.
Nüüd mil lääne ühiskonnad on suuresti sekulariseerunud täidavad sarnast funktsiooni spordi- ja poliitikariitused. Need väljenduvad aga numbriliselt ja moraalset ülejääki ei tooda. Seega on armu mõiste Lääne ühiskonnas teisenemas ning asendumas püsivate viktimiseerimis ning võlaskeemidega. Kuna traditsiooniline ohver kanaliseeris sootsiumi vägivalda ning seda ühtlasi ka piiras, jääb arvata et ohvrimehhanismide muutumine toob kaasa ka uue valuliku vägivallalaine ning ümberorienteerumise. Võimalik, et sellesama läbiproovitud ja töötava Kristuse ohvri ümber, ehkki sootuks teistsuguses vormis.
