Viimaseks piisaks sai niinimetatud “von Münchauseni “ kohtuasi, kus nime muutuse taotleja sai riigikohtus õiguse kaunistada oma perekonnanime aadelliku tiitliga “von”.

Eesti riigiaparaat on asunud seadusega kaitsma lapsi oma vanemate armastuse pentsikumate vormide eest. Justiitsministeeriumis küpsev isikunimeseaduse eelnõu teatab, et lapsele ei saa panna nime, mis ei ole kooskõlas heade kommetega ja eesti nime tavadega. Eelnõule kaasa aidanute sõnul on sellised piirangud vajalikud, sest laps ei ole omand ja peab pandud nimega elama.

Loodav seadus püüab takistada, et vastsündinud saaksid tuntud isikute ja autorite nimesid. Eriskummaliste nimede aruteluks luuakse siseministeeriumi juurde asjatundjatest kollegium. Kuidas tunneb end inimene, nimega Xfile, Söör või Üks? Siseministeeriumi asekantsler Tiit Sepp selgitab, et kui mõni värske isa või ema otsib oma lapsele tõelise innuga äärmiselt erilist nime, siis jääb tal võimalus pöörduda kohtu poole. Ametnikud on vastu seisnud näiteks juhtudele, kus võsukesele on tahetud nimeks panna näiteks KarlXII või eesnimeks Liidia-Koidula.

Siiamaani on isikunimedega seonduvat ohjeldanud 1994. aastal kehtima hakanud Perekonnaseadus, mis sisaldab igivanu, 1934. aastast pärit sätteid, mis soosisid nimede eestindamist ja keelasid ära nende võõrapärastamise. Perekonnaseadus läks aga revideerimisele poolteist aastat tagasi kui nõndanimetatud “von“`-i kohtuasjas nõudis kodanik endale passi tagasi aadellikku tiitlit. Riigikohus leidis, et nimemuutusest keeldumine ei ole põhiseadusega kooskõlas, kuna üksnes eestlastele esitatakse piiranguid nime muutmisel ja see on eestlaste diskrimineerimine.

Ka Soomes on mitmel korral juhtunud, et ametniku keeldumine on kaevatud edasi kuni Euroopa Inimõiguste kohtuni, kuid siiani vähese eduga. Euroopa kõrge kohus on siiski otsustanud, et Soomel on õigus talitada oma seaduste järgi.

Uus seadus annaks tõhusamad mehhanismid nime tagasilükkamiseks, sest ametnik ei tarvitse seda esiotsa registreerida. Eesti Keeleinstituudi sektori juhataja ja seaduseelnõu töörühma liige Peeter Päll rääkis siiski, et ametnikud lükkavad vanemate soove tagasi nii vähe kui võimalik.

Tiit Sepa arvates ei ole nimede pillerkaar midagi muud kui vabaduse kõrvalprodukt, sest mõlema varase priiuse perioodiga, nii 20ndate kui ka 90ndate aastatega on kaasas käinud vanemate kõrge fantaasialend. See on nagu vasika vaimustus vabadusest, kommenteerib Tiit Sepp.

Uues seaduseelnõus võib inimene tagasi võtta oma esivanemate nime kuni kolm põlvkonda tagasi. Kui riigivanem Pätsu ajal viidi läbi saksapäraste nimede eestistamine, siis nüüd pelgavad eelnõu väljatöötajad perekonnanimede taassaksastamist. Vanades nimedes kummitab uus moebuum.