"Tüütu on sama juttu korrata, aga et Eestit on juba aastaid karistatud lausa erakordselt õppimisvõimetu kultuuriministriga, pean ikka pöörduma tagasi kultuurivalla personaliküsimuste juurde, mida minister ka keset paksu suvist palavust lahendab otse stalinilike käsulaudade järgi – pole inimest, pole probleemi. Kuigi selle arusaama ekslikkust pole keeruline tõestada, tallab minister sitkelt samal rehal, mille vars mittesihipärasest kasutamisest juba lühikeseks peaks olema kulunud," kirjutab Tarand, viidates ministrile, kes saatis juuli keskel Läänemaa muuseumi direktor Rea Rausile vallandamisteate.

"Vallandamine on töösuhetes viimane, mitte esimene võimalus, ja seda kasutatakse erandkorras, kui kõik muud võimalused on ammendunud, mitte siis, kui mõni sõbranna hea vihje kõrva sosistab," pakub Tarand.

"Nii mõnigi võib praegust sündmust vaadata kui osa kättemaksuoperatsioonist ministri poliitilise läbikukkumise eest muuseumielu reformijana. Kirjutasin sellest ka kevadel seoses Mahtra muuseumiga. Probleem on hoopis laiem, meenutagem Mahtrale lisaks näiteks Ugala ja Eesti Kontserdi juhivahetusi, mille puhul eredalt joonistus välja ministri veendumus, et inimelud ja -saatused ei maksa nüri „poliitilise tahte” ja favoritismi kõrval midagi. Mul jääb üle vaid lühidalt korrata, mida pikalt kirjutasin poolteist aastat tagasi: kui kedagi siin riigis küündimatuse pärast lahti lasta tuleks, siis kultuuri alalt torkab esimesena silma kultuuriminister, ülejäänud saavad ju päris hästi hakkama."