K. Gödelilt pärineb 20. sajandil arusaamu matemaatikast ja tunnetusest muutnud teoreem mittetäielikkusest: aritmeetika postulaatide range aksiomatiseerimine annab formaalse teooria, millest ei saa tuletada kõiki tegelikult tõeseid aritmeetikaväiteid. Ehk: teoreem A on tegelikult tõene, aga kasutatud formaalsest süsteemist endast tõesust tuletada ei saa, tarvis on aksioome lisada. Lisamise korral ilmnevad uued tõesed, aga tõestamatud teoreemid, mille tõestamiseks on tarvis jälle uusi aksioome lisada jne.

Sellest mitte vaid aritmeetikasse puutuvast teoreemist tuleneb, et lõpliku aksiomaatika abil ei saa aksiomatiseerida ühtegi lõpmatust sisaldavat, piisavalt keerulist süsteemi, olgu siis tegemist matemaatilise või matemaatikavälise süsteemiga.

Wittgenstein kirjutas ilmselt sellet tulenevalt oma elu lõpul üldistavalt: “Filosoofia eesmärk on mõtlemise loogiline selgitamine ja see on tegevus, mitte teooria. Filosoofiline teos koosneb peamiselt selguse toomisest. Filosoofia tulemus pole mitte hulk filosoofilisi väiteid, vaid väidete selgus.’’ Jääb vaid Wittgensteinile lisada, et selgus filosoofis eneses.

Tsiteeritu on sisuliselt sama, mida olen varem kirjutanud — teadvus, intellekt, keel on vahendid vaimseks arenemiseks. Idas on aastatuhandeid tagasi vaadeldud tekste — suutraid — kui teatavas mõttes loogilisi suletud ja lõplikke süsteeme — kui vahendeid ja tehtud selget vahet märgilise ja reaalse maailma vahel.

Veelgi üldistavam näide oleks mandalad — need on märgilised infot edastavad süsteemid, vahendid ja kellelgi ei tuleks pähe mandalat tõestama hakata. Tõesus on selgus süvenejas ja mediteerijas ja nagu näha — Wittgensteini arusaam on Ida omaga vaat et samane.

Budism vaatleb subjekti ja objekti eeskätt kui nende seost. Jäetakse küsimata küsimused objektist ja subjektist, tähelepanu koondatakse suhtele — vaatlusele. See on ka ainus reaalsus — dharmad, mil pole iseseisvat olemust, mille tõttu realsus on üheselt määramatu. Heisenbergi määramatusprintsiip oleks lääne teaduse poolt sellesama vaate teaduslik kinnitus. Ida ja Lääne arusaamade lähedus ilmneb ka Gödeli mitetäielikkuse teoreemist.

Universum on lõpmatu — inimteadvus on lõplik ja piiratud — seetõttu pole loogiliselt ka teadvuse väited Kõiksuse kohta tõestatavad, kuigi nad võivad olla tõesed ja kasutatavad. Taotleda midagi muud kui selgus vaatlejas — muud eesmärki püstitada oleks liiast. Wittgenstein, Lääne matemaatika, budism ja kaasaegne kvantfüüsika on selles ühel meelel.

Tavaliselt me ei puutugi kokku lõpmatute süsteemidega. Isegi teadvus ja keel, mis on potentsiaalselt küll lõpmatud on reaalselt siiski enam-vähem piiritletud lõplikkus. Seda enam mistahes tekst — see on lõplik. Piiratud süsteemis aga on teatud aksiomaatikast lähtuvalt võimalik jõuda praktiliste tulemusteni. Teadvus, keel ja mõtlemine ongi praktilised vahendid, kusjuures loomuliku keele sõnu ei saa defineerida. Konkreetsete sõnade kasutus ongi reaalne keel ja reaalsete tähenduste seostatus öeldava konkreetne tähendus. Seejuures pole tähendus ühene, pigem mõistetav tähendusväljana, mille piirideks on teadvus ja keel ise.

Teadvuse ja mõtlemise jaoks ei ole olemas kindlat lõplikku ühest alust, millest kõik muu loogiliselt tuleneb. Baasväidete alusel saame küll tegutseda, kuid nende tõesust ennast peame ja saame vaid uskuda. Selline meie teadvus ja maailm selles on — meie mõtlemise alus on usk võimaluseta tõestada.

Kas teadmistest (ja laiemalt teadvusest) on ka abi, kui teadvusel on toetuda vaid usule?

Võiks vastata, et relogioon on küll emotsionaalne, kuid emotsioon ise pole religioon. Kõige lähemale eneses elavale jumalikule vaimule ei jõua me läbi emotsionaalsete meeleseisundite vaid kasutades oma teadvust ja intellekti ülevale mõteldes — kasutades mõtlemist kui vahendit arenevaks osaduseks jumaliku vaimuga eneses — olles teatavas meditatsioonilaadses palves, palvuses, palvelduses. Vaid korras vahenditega saab saavutada tulemust. Tulemus aga saabub ja realiseerub kui Tõde ja Tõelus alles vaimses ja see vaimne on ka kogu meie tõestus, mida me vaimsest madalamal pole põhimõtteliselt suutelised leidma.