Vaapo Vaher: Vene värk on eesti asi

Rahvuslusega on lood Eestis virilad. Mitte seetõttu, et eestlust ähvardaksid printsipiaalsed vihavaenlased, vaid seepärast, et võitlevad natsionalistid ise on muutunud naeruväärseiks.

Võtame või Lauri Vahtre poliitilise karjatuse, et kui uus valitsus taganeb otsusest viia vene gümnaasiumiharidus 2007.aastal eestikeelseks, on tegu rahvusliku reetmisega. Esiteks kõlab sedasorti kiljatus isamaaliitlase suust õõnsa ja silmakirjalikuna, teiseks aga sügavalt rumalana.

Miks silmakirjalikuna, pole tarvis praegu kellelegi väga sõnaohtralt selgitada. Isamaaliidu rahvusreetlikud sammud võimuliidus on ju veel kõigil meeles. Alates tangotantsust superintri Koganiga kuni saadikukandidaatide keelenõuete tühistamiseni. Ent piisas Laari-parteil vaid opositsiooni kukkuda kui mõlkis rahvuslikud pasunad puhuti taas sirgeks. Nüüd näeb pimegi, et isamaalised plakatid on isamaaliitlaste käes vaid olupoliitilised relvad. Need haaratakse pihku siis, kui vaja kellelegi vastu kolu äsada.

Pealegi, on ju selge, et kui kolmikliit kauem võimul püsinuks, tühistanuks nad ise otsuse venekeelsete gümnaasiumide lõpust. Sest viie aasta pärast Narvas keskharidust üksnes eesti keeles omandada ei suudaks kümnendikki õpilastest. Rumal on Lauri Vahtre tees aga seetõttu, et ei tajuta — rahvuslike liialduste ajad on möödas. Juhm on ju kuulutada välja mingi ähvardav tärmin, et selleks päevaks peavad venelased kolima eestikeelsesse koolimajja. Ja kui ei lähe, siis ajame vägisi. Repressiivse rahvuslusega pole tsiviliseeritud maailmas miskit peale hakata.

Vaadakem siinsele vene-probleemile rahunenult. Kõik libiseb ju tegelikult sinnapoole, kuhu soovime. Pilt võrreldes kümneaasta tagusega on tundmatuseni muutunud. Ja muutub üha. Vähemasti niikaua kui suudame ühel riigikeelel püsida. Venelased on taibanud, et edukalt siinsesse ellu sukelduda saab ainult eesti keelt vallates. Meiekeelsetel ääremaadel hääbuvad vene koolid kiiresti, aga loomulikul teel. Ärgem üritagem jäikade elukaugete seadustega orgaanilist nihet saamatult forsseerida. See püstitab üksnes tõkkeid ja sigitab tõrksust. Nagu öeldud, rase naine ei saa kolme kuuga elusat last sünnitada, iga asi võtab oma kindla aja.

Rahvuslased peaksid aga end arendama, õppima, reaalsesse tänasesse asetuma. Rahvusseisund on muutunud. Moraliseeriv rahvuslus ja upsakas etnotsentrism ei ole enam instrumendid, millega midagi tõhusat ära teha. Veel vähem usaldust võita. Eestlaste riik ei tohiks olla vähemusrahvuste vangla. Pealegi — kohalikud venelased pole jupp aega enam eestluse peamised vaenlased. Ohud kerkivad hoopis Läänest. Keelelised ja kultuurilised. Ja eestlastest endist. Soovimatus sünnitada, pagemine väljamaale, riiginihilism ja — parteide müüdav ning pime rahvuspoliitika.

Isegi idanaaber Venemaa ei kujuta vist hetkel tõsist ohtu, ega muidu pandud Eesti kaitseministriks lapspoliitikut. Et las õpib. Õppigem meiegi. Üht-teist ka kohalikelt venkudelt. Siin elutseb mitmeid vene kirjanikke, keda meie keelde ümber ei panda. Või palju teavad eesti noored vene rokkbändidest? Sport on sfäär, mis viimasel ajal hakanud ühendama. Kui oleme loonud riigi, siis peame olema hoolivad, kõige ja kõigi vastu, mis siin sees on.