Vaapo Vaher: Hea Eesti elu

Aastavahetus on paisanud eetrisse statistikat teemal, kas elu on Eesti Vabariigis hea või paha.

Mina ei võta kõiksugu küsitlustulemusi kristalse tõe pähe. Manipuleerimisvõimalused on liialt suured. Arvan, et suudaksin hõlpsalt testida tulemuse, kus näiteks 78% küsitletuist kinnitaks särasilmil, et nüüdne Eesti on piiritu õnnemaa, sama edukalt mängiksin välja seisu, kus kolmveerand rahvast tunnistaks sülitades siinse riigi haisvaks solgiauguks. Kuid sedavõrd drastilised numbrid muidugi ei kõlaks usutavalt. Nüüdse Päevalehe küsitluse lõppnumbrid on aga loogilised. Üle poole (54%) rahvast peab lõppenud aastat õnnestunuks ja kaks kolmandikku ootab uuelt aastalt edu.

Arvestades eestlase skeptitsismi ja alatist rahulolematust, on need arvud suurepärased. Nende põhjal võib järeldada, et Eestil läheb hästi. Täiesti loomulik, et üle viiekümnesed inimesed on rahulolematumad ja et alla 20 aastastest viibib õnneuimas koguni 77 %. Vanad on ikka vindunumad ja noored täis pakitsevat optimismust. Nüüdne elu vajab erksat entusiasmi, eakast peast on aga ränk alustada.

Ma tean, et minu positiivsus paneb sagima kibestunud oponeerijad, kes sappi pritsides hakkavad erutunult arvutinuppe klõbistama. Pessimistide argumendid on ikka endised: töötus, pensionid, negatiivne iive, perifeeria mahajääm. Vingujad on veendunud, et Eestis valitsev jõukate klikk on võtnud vastu riikliku salaleppe, mis näeb ette pensionäride printsipiaalse, sihipärase, sadistliku näljutamise. Et kohe meelega ei anta vanakestele süüa, kõik õgitakse nende eest ise ära.

Vääksujad ei taha mõista, et Tallinna eelisareng oli vältimatu, tasapisi kisub metropol ülespoole ka ääremaa. Mäletate veel, milline luitunud peldik oli mõned head aastad tagasi Tartu? Pärnust kõnelemata. Nüüd võib aga juba ka Viljandit hakata linnaks pidama. Või saanuks üldine areng alata Mõisakülast?

Selge on, et töötus ei kao kuhugi. Eriti praegusest ühiskondlikust formatsioonist. Aga latentsel kujul oli see olemas ka sotsajal, käidi küll kõik karjas tööl, aga kvaliteetset tööd tehti harva. Siis maksis lullilöömise kinni riik. Nii saab olema nüüdki, ehkki tööturaha on veel väike.

Ja mis puutub iibesse, siis lastetegemist ei mõjuta mitte jõukus või riigi makstav rahanatuke, vaid kimäärlik moeideoloogia, mis kuulutab, et enne karjäär, siis alles lapsed, enne autod ja siis alles lapsed, enne maja, elupõletamine, maailma mööda kollamine ja alles siis lapsed. Kuni ühel päeval on mees ruunatuse ja naine sigimatuse piiril. Üks pupe jõutakse ehk veel kiirustades valmis treida, siis on jokk.

Möödunud aasta Eesti edenemise üheks selgeks märgiks oli spordiehitiste purskeline kasv, valmis ei saanud mitte üksnes Lilleküla ja Saku templid, aga ka Keila ja Tartu uhked sulistamispaigad, jpm. Ehitaminegi käib loogilises järjekorras, esiotsa pankade klaasist katedraalid, siis muu eluoluline.

Käsi südamele, ma ei püüa olla rõkkav õuelaulik. Pealegi, õitsvat rikkust ei arva ma üldse esmatarvilike hüvede hulka. Mind rõõmustas hirmsasti üks nüüd avalikustatud uuring, mis kinnitab, et 1999. aastal pidas end õnnelikuks 64% meie rahvast. See number kinnitab, et väga paljud ei pea õnne allikaks ilmtingimata raha, eesti jõukurite protsent on ju mitu korda väiksem. Ka oma umbusu juures küsitluste vastu sigitab see näitaja meelerahu. Eestlaste vaimgi näib olevat üldjoontes korras.