Kommentaator: Modereeritud kommentaarium on paratamatult kaldu
Need lihtsad soovid kuuluvad inimeseks olemise juurde ja on igaühele arusaadavad. Eneseväljenduse viisid teenivad kindlasti ka tunnustuse ja enesekehtestamise eesmärke. Enese nähtavaks ja kuuldavaks tegemisel võib valida väga mitmeid viise, sealhulgas kõiki tänapäevaseid ühtse inforuumi võimalusi.
Eneseväljenduskire väljaelamiseks on targad meediainimesed loonud Delfi ja ajalehtede juurde kommentaariumid, kus igaüks räägib oma tõde omal moel ja omal tasemel.
Modereerimata vabast kommentaariumist kujuneb hea ühiskondlik ventiil, mis laseb üsna suure koguse igapäevaelus kogunenud auru kahjutult välja vuhiseda. Sageli juhtub ka, et väljakirjutatud probleem ei ole enam probleem. Kuna kommenteerijad on väga erinevad inimesed, siis on ka kommentaarid vastuolulised.
See näiliselt kaootiline arvamuste kogum võib asjatundlike inimeste käes kujuneda väärtuslikuks infovaramuks, mis annab hea keskmise ülevaate kommenteerijate tasemest, hoiakutest, haridusest ja ühiskonnas levivatest arvamusevooludest, sealhulgas ka eksiarvamustest. Sotsiaalteadlastele magus materjal pikemas perspektiivis ja ka mineviku sündmuste hindamiseks.
Kui aga kommentaarium on modereeritud, siis muutub ta paratamatult teatud suunas kallutatuks, ebatõeseks.
Anonüümne kommenteerimisvõimalus lubab inimestel vabalt väljendada oma tegelikke arvamusi, mitte fabritseeritud pooltõdesid ja läbi kokkusurutud huulte väljapigistatud katkendlikke lausejuppe. Kommentaarium ei tohiks olla miiniväli, millel peab kõndima kikivarvul ja rist käes, valmis iga hetk õhku lendama...
Avaliku elu tegelased peaksid arvestama, et nad ei seisa väljaspool aega ja ruumi, vaid et ühiskond jälgib kiivalt iga nende liigutust ja väljaütlemist. See lihtsalt käib selle ametiga kaasas. Kui kommentaarium on vaba, siis tuleb leppida nii kriitika, kui kiidusõnadega oma isiku, isikliku elu ja poliitiliste tegevuste aadressil. Kompensatsioon kannatuste eest on küllalt suurte numbritega sisse kirjutatud ka vastavate tegelaste palganumbrisse. Paks nahk ja objektiivne enesehinnang tulevad igati kasuks.
Kommentaarium on peegel, kuhu tuntud ja aktiivsetel inimestel on kasulik vahel tõene pilk heita. Kui pilt ei meeldi, siis ei maksa peeglit süüdistada, pigem korrigeerida oma ühiskonna poole suunatud nägu. Avaliku elu tegelane peab arvestama igakülgse avaliku tähelepanuga ja kriitikaga, sest temale esitatakse kõrgendatud nõudmisi, kuna vastutus kogu ühiskonna ja riigi ees on väga suur.
Solvumise asemel on õigem teha järeldused, muutuda, kohaneda ja areneda. Kes enese muutmise asemel püüab jõuga (või rahaga) suid sulgeda, see lõikab ennast ära tegelikkusest ja tõesest infost, mis aga pikemas perioodis on fataalne viga.
Kui keegi kurdab, et teda on kommenteerijate poolt solvatud, siis võib sellele solvujale soovitada mitte solvuda. Mis üldse on solvang? Kas keegi on seda kunagi täpselt defineerinud? Kust läheb piir solvangu ja tunnustuse vahelt ja kes on see kohtunik, kes selle suvalise piiri tõmbab?
Inimesed tunnetavad solvangtena väga erinevaid asju. Mis ühele inimesele tundub solvanguna, võib teisele tunduda kiitusena. Kuna kõnealune materjal on erakordselt subjektiivne, siis ei saagi siin olla kindlaid kriteeriume.
Pigem saab solvumist defineerida ühe isiku emotsionaalse reaktsioonina teatud ärritajale. Kui puuduvad määratlus ja piirid, siis ei saa ka kohut mõista või reeglistikku sätestada. Vastasel juhul kujuneb välja lõpmatute väljaimetud vastuolude rägastik, mida saab tõlgendada nii ja naa, nagu antud juhul mõnele niiditõmbajale kasulik.
Ebameeldiv on see, et soovi korral saab tõlgendust käänata süütu inimese kahjuks ja tekitada ülekohut. Kui keegi kedagi solvamise pärast kohtusse kaebab, siis on see, vabandage väga, naerukoht. Omale korraliku maine ülesehitamine on igaühe võimuses. Vägivaldselt ja kohtukulli abiga loodud maine jääb ikkagi savijalgadele ja mureneb, kui isik ei tööta ausalt oma hea maine nimel. Kes aga ausalt austust pälvib, selle mainet ei kahjusta ükski laim...
Olen väga seda meelt, et solvumine on solvuja probleem ja mittesolvujat ei saa keegi solvata. Absurdsete süüdistuste suhtes on kasulik neid mitte tähele panna. Põhjendatud süüdistusi tasuks arvesse võtta ja analüüsida ennast ja olukordi.
Kommentaariumi modereerimisel on veel ohte ja üks neist on moderaatorile usaldatud võim. Kui üks inimene on kutsutud ja seatud kusagile "telgitagusesse pimedusse" otsustama kaasinimeste mõtteavalduste õigsuse ja teemale vastavuse üle ja sadade või tuhandete kommentaaride kõlblikkuse üle, siis on talle usaldatud väga suur võim.
Modereerijad on inimesed meie seast, nad on erinevad, subjektiivsed ja tegutsevad paljuski vastavalt omaenese isiksusele ja tõekspidamistele. Kui palju on üldse objektiivsust kogu selles tegevuses?
Olen nõus, et roppused ja vaenu õhutavad kommentaarid peaks välja praakima. Aga ülejäänud kommentaarid? Kas siis inimene ei tohi oma arvamust või kriitikat avaldada? Kui see arvamus ka kellelegi ei meeldi, siis jääb see ikkagi selle kodaniku arvamuseks.
Kui kodaniku suu lukku keerata ja sundida teda vaikima, kas on siis lootust, et tema arvamus muutub? Ei muutu, kuid see jääb lihtsalt välja ütlemata. Kas väljaütlemata arvamus on kellelegi kasulik? Ei ole. Väljaütlemata arvamustel on kombeks kumuleeruda inimese alatedvuses ja tekitada frustratsiooni ja negativismi.
Kui rääkida võimulolijatest, siis kujundab modereeritud arvamuste kogum neile väära pildi kodanike tegelikust meelsusest. Selline eksiarvamus ei ole kasulik kellelegi ja võib põhjustada ühiskonnas mittetoimivate või kahjulike otsustuste langetamist teadmatusest. Tõde ja selle tunnistamine on kõige efektiivsema otsustuse aluseks.
Anonüümne ja modereerimata kommenteerimine on vaba ja demokraatliku ühiskonna tunnuseks, milles avaldub "vox populi" ja mis on avaliku elu üheks osaks. Kuna inimeste arvamused on väga erinevad, siis nende takistusteta väljaütlemine pakub kommentaatoritele osalustunde elukeskkona kujundamisel ja kommentaaride lugejatele või vastuväitlejatele võimaluse vastulauseks ja eneseanalüüsiks.
Kõige selle juures on ka rohkelt emotsioone, mida iga inimene vajab. Protsessides osalemine arendab inimesi käituma mitte niivõrd anonüümsete poripildujatena, vaid teadlike ja väärikate kodanikena, kellel on positiivseid ideid ja nägemust elu edendamiseks.
Arenenud kodanik väärib seda, et ta lastakse otsustajate seni väga suletud ringi, sest andekaid ja ideerikkaid kodanikke on meie seas palju ja oleks rumalus seda potentsiaali kasutamata jätta.
Las vaba kommentaarium olla üheks sammuks kodanikuühiskonna suunas, millele võib ja peab järgnema mitmete kodanikualgatuse gruppide ja liikumiste teke või koguni uute parteide teke. Paljusus ja konkurents kodanikuühiskonnas on tervitatav ja ainus edasiviiv tee.
