Tööturuameti koduleheküljelt lugesin: „Tööotsija on isik, kes otsib tööd ja on tööturuametis tööotsijana arvele võetud. Tööotsija otsib tööd, kui ta pöördub vähemalt kord 30 päeva jooksul töövahendusteenuse saamiseks tööturuameti poole.“

Hämmeldusin. Kui ma olen kõrgharidusega, aga ei saa aru „tööotsija“ definitsioonist, mida siis lihtne töömees veel peaks tegema!

Edasi ei läinud tekst paremaks: „Töötu on isik, kes ei tööta, on arvele võetud tööturuametis ja otsib tööd. Töötu otsib tööd, kui ta:
- täidab tööotsimiskava ja
- on valmis vastu võtma sobiva töö ning
- on valmis kohe tööle asuma.“

Lõpuks leidsin ka grammatikavea: „Tööotsijana on võimalik arvele võtta isik, kes on vähemalt 13-aastane ja kes on /…/ Eestis viibib Euroopa Liidu /…/ kodanik …“ — Loomulikult tulnuks siin kirjutada „Eestis viibiv“, mitte „Eestis viibib“.

Loogikud soovitavad mõistet defineerides defineeritavale mõistele endale mitte viidata. Vastasel korral võib — kuigi ei pruugi — tekkida vastuolu, paradoks või muu viga. Seda reeglit nimelt rikubki sõnastus „Töötsija on isik, kes otsib tööd ja tööotsija otsib tööd, kui…“

Lugedes seletust „Tööotsija on isik, kes otsib tööd ja…“ jääb alul mulje, et „tööotsija“ on juriidiline, täpselt määratletud termin, mille sisu seletatakse lahti kõnekeelse väljendiga „otsib tööd“.

Aga võta näpust! Selgub, et ka väljend „otsib tööd“ on juriidiline termin — sest kui ma tööd küll tegelikult otsin, aga kord 30 päeva jooksul tööturuametis ei käi, siis juriidiliselt võttes ma tööd ei otsigi! Jääb selline mulje, et tööturuametit ei huvitagi see, kas inimesed nende kafkalikest reeglitest aru saavad.

Ja kuidas suudaks siis tööturuameti kaudu tööd leida isik, kes kaotas töö oma kehva keeleoskuse tõttu? Selline isik ei saa ju tööturuameti kantseliidist aru. Tööturuamet võiks ja peaks need asjad oma koduleheküljel inimestele arusaadavas keeles ära seletama.

Tööturuameti „töötu“-sõna selgitus on samuti udune. Kui mul pole tööd, aga ma pole ka juriidiline töötu, siis olen ma … lihtsalt tüütu?

Kui inimene on töötu, kuigi mitte juriidiliselt, siis ei saa ta ka abi. Nii või teisiti, kui inimesel pole raha, siis võib ta nälga jääda. Ent bürokraat võiks ka nälja puhul uduselt eristada nälga ja juriidilist nälga.

Mis siis välja võiks tulla, seda illustreerigu definitsioonid ulmelise toidubüroo koduleheküljelt: „Toiduotsija on isik, kes otsib toitu ja on end toiduotsijana registreerinud toidubüroos. Toitu otsib toiduotsija, kes käib nädalas korra toidubüroos toitu küsimas. Nälgija on isik, kes ei söö ja otsib toitu ja on toidubüroos nälgijana registreeritud. Toitu otsib nälgija, kes on nälginud kuni 20 nädalat.“

Sellest, missugune on päris nälg, võib lugeda Knut Hamsoni teosest „Nälg“. „Nüüd vantsisin ma siin ja mu kõht oli nii tühi, et mu soolikad kiskusid mu sees kokku nagu ussid, ja polnud mingeid väljavaateid, et ma enne selle päeva lõppu natukegi süüa saan.“

Ja veel: „Mu kõht oli väga tühi ja leidsin tänavalt puupilpa, mida ma närima hakkasin. See aitas. Kuidas ma varem selle peale polnud tulnud!“