Miks oli elu nõukaajal parem kui nüüd

Lõppeval nädalal küttis kommentaatorite seas kirgi Malle Pärna lugu „Kas tõesti oli nõukaajal halvem kui praegu?“. Enamik kiidetud kommentaaride hulka jõudnud mõtteavaldusi on autoriga sama meelt: inimesed elasid, armastasid ja töötasid ka tollel ajal. Kõik lapsed käisid koolis, nälga ja tööpuudust ei olnud.

Oli mis ta oli,

aga töö pärast ei pidanud nõukaajal kartma. Ja kui on tööd, on ka leiba, mida praeguse aja kohta öelda ei saa. Vabariigi tulekuga muutusid inimesed rahakummardajateks. Paljud suguvõsad on tülis maade, majade ja metsade pärast. Ja inimesed olid nõukaajal kuidagi sõbralikumad, võib-olla see ainult tundub mulle nii, aga üdini halb see elu ka polnud.

Autoril on paljus õigus. Nüüd on meil poolnäljas lapsed, kodutud, töötute armee ainult suureneb, võlad suurenevad — enamikul. Ja ega miljonärid ja miljardärid mõista iial enam peost suhu elavate inimeste vajadusi.

Õige on ju ka see, et meditsiin on raskemini kättesaadav, pikad järjekorrad on paratamatus. On, jah, vabadus reisida, õppida, töötada välismaal, aga enamik inimesi on paraku elanud selles eelmises ajas, mis vajutas neile oma pitseri.

Nõukogude ajal oli võimalik pensionile jäädes miskitmoodi toime tulla. Kes tahtis töötada, sai seda teha. Lapsed käisid koolis ja neil oli ikka katus pea kohal. Ma tulen igal õhtul Balti jaama kaudu koju ja näen palju niisugust, mis mõjub kohutavalt ja negatiivselt.

Oleks tervis teistsugune, oleks koht, kuhu minna, ja eesootavad võimalused, mõtleks isegi võib-olla muu maailma peale. Paraku on 50 eluaastat täis, keeli ei oska. Aga kahjuks siin rahul ka ei ole.

Olen autoriga suuresti nõus. Olen sageli samamoodi mõelnud. Tegelikult läheksin isegi kaugemale: nõukogudeaegne isoleeritus tuli meile paljuski lausa kasuks.

Ma ei ole tõesti nii vana, et hakata heietama ilusast lapsepõlvest, kuid inimesed ju elasid, armastasid, tegid tööd. Minu vanavanemad, keda riigikordade muutus mitmel korral valusasti tabas, tegid väga palju tööd. Ikka oli rikkaid, slikerdajaid, vaeseid, ausaid ja töökaid. Mis selles siis nüüd nii teistmoodi on?

Ma ei ole päranduseks saanud mitte midagi materiaalset ja hakkan aru saama, et nii ongi parem. Lahmiv lähenemine mõjus eriti ruineerivalt 90. aastatel. Omandireformist ei taha kohe rääkidagi.

No ja reisimisvabadus — Nõukogude Liit moodustas vist viiendiku maakerast, erinevad kliimavöötmed, inimesed, kultuurid (mida keegi ei suutnud ühetaoliseks taguda) — reisi, kuhu tahad, ja uuri. Nii eredaid elamusi leiab tänapäeval vähestest kohtadest.

Teaduse osas on täna ehk parem. Kuid iseseisvad mõtlejad moodustavad igas ühiskonnas ja ühiskondade vahel niigi omamoodi sekti.

Väljend „nõukaaeg“ riivab mind väga, sest see riivab minu vanavanemate ja vanemate elu ja püüdlusi. Aga tänu nendele ma ju siin olen. Teie ka.

Ei ihka tagasi nõukaaega, aga olid sellel ka head küljed. Rahvuskultuur ikkagi õitses nõukogude ajal nii maal kui ka linnas. Praegu on selgelt näha rahvuskultuuri mandumist.

Eesti maaelu õitses nõukogude ajal ja seda arendati igati. Tuletan meelde, et mitte linnad ei ole olnud eestlaste rahvusena olemise aluseks, seda on olnud ikka maaelu. Isamaalased on demagoogiliselt ülistanud rahvusriiki, aga praktikas seda edukalt hävitanud.

Seda, missugune oli meie lapsepõlv, jääb ikka meie otsustada, seda ei pea meie eest tegema tänased rikkurite võsukesed. Mina jäin oma lapsepõlvega rahule, ehkki mind kasvatas üks vanem. Käisin koolis, spordikoolis, huvialaringides, õppisin pilli törtsutama, andsime kontserte, laulsime ja tantsisime.

Ei olnud meil narkoigatsust ja tühja kõhtu me ei tundnud. Oli, jah, väike elamine, lihtne koolivorm, ekskursioonid piirdusid koduvabariigi vaatamisväärsustega. Tundsime rõõmu väikestest asjadest ja oleme selle tõttu palju rikkamad teist, kapitalismi kasvulava võrsed, kelle väärtust mõõdetakse autokolina, narkosüstide, alkoholipudelite ja rahakoti paksuse järgi.

Ma ei igatse taga seda vene aega, vastupidi, püüan olla ka väärikas kaasaegne, aga alguse sai see kõik lapsepõlvest — ja see jätke puhtaks! Praegused pensionärid ja -eelikud on tehtud nagu ilmavaenlasteks, neid tümitatakse igatpidi. Seda ei ole vaja!

Mulle väga meeldib omas vabas riigis elada ja ma ei nuta nõukaaega taga, kuid ei tohiks märkamata jätta, mis praegu on väga halvasti. Tööpuudus, kodutud lapsed, prügikastist süüa otsivad inimesed — sellist asja ma küll kirutud nõukaajal ei näinud.

Jah, välismaale ei saanud (siiski õnnestus käia mõnes sotsriigis), kuid kas praegugi vaene inimene saab? Kõik lapsed, kes vähegi viitsisid, said käia trennis, muusikakoolis või huvialaringides. Suvel ei pidanud linnalapsed tänavatel aega surnuks lööma, vaid said laagris olla. Valkla pioneerilaager oli super, polnud seal mingit vene värki.

Kas praegu suudab keskmist palka saav pereisa oma lastele trenne, huvialaringe ja laagreid võimaldada? Ilmselt tuleb paljust loobuda. Nõukaajal sai isegi pensionär teatris käia ja jõudis ravimeid osta.

Näiteks tervishoiusüsteem oleks tulnud küll endisel kujul säilitada. Oli ju teada, et rootslased ei ole ise üldse rahul selle haigekassasüsteemiga, mida nad meil juurutasid. Vene ajal tegeles tervishoiuministeerium üks tädi sellega, milleks nüüd on haigekassas mitusada inimest — ja tervishoid oli paremini korraldatud!

Kõige lollim ja valelikum jutt on see, et nõukaajal peeti jõulusid suletud kardinate taga. Kes tahtis, see pidas, ja mingisuguseid kardinaid polnud vaja. Jätke ükskord see valetamine. Mitte kunagi ei pidanud jõulukuuseta olema, alati oli enne jõulupühi turult saada. Olen 66-aastane ja tean, mida räägin.