Jüri Eintalu: Eestis valitseb täielik arstiabitus
Näiteks kui röövlid tungivad rikkale tänaval kallale ja peksavad ta läbi, ei vii kiirabi kannatanut mitte erakliinikusse, vaid riiklikku traumapunkti. Seal saavad väikse tasu eest töötavad sanitarid ja muu teenindav personal kalliülikonnalise lõpuks ometi kätte — et talle kätte maksta. Mõnikord juhtub, et veel enne, kui keskklassist patsient operatsioonilauale arstide juurde pääseb, on talle bürokraatia, solvangute ja ähvardustega koht kätte näidatud.
Sovetiajal aidati abivajajat bürokraatia kiuste
Sovetiajal oli meditsiini kvaliteet kahtlemata madalam kui praegu. Näiteks minu sõber põgenes läände peamiselt selle pärast, et arstid ei saanud hakkama tema isa haigusega. Mees surigi, kuigi teda olnuks kerge päästa.
Ent sovetiajal oli arstivanne isegi kõrgemas aus kui praegu. Hädasolijaid aidati bürokraatia kiuste. Kord olin sõbraga koos sportimas. Sõber sai spetsiifilise vigastuse. Sõidutasin ta taksoga mingisse spordimeditsiini keskusesse, mitte traumapunkti ega ka mitte elukohajärgsesse polikliinikusse. Teadsin, et seal saadakse sedalaadi vigastustega kõige paremini hakkama. Mingit saatekirja meil ei olnud, ent vigastatu pääses kiiresti operatsioonile.
Kord keerutas tuul mulle tänaval prügi silma. Hakkasin koju minema, et välja selgitada, kus on minu elukohajärgne polikliinik. Teel märkasin silmakliinikut ja astusin sisse. Saatekirja mul ei olnud, aga prügi võeti kohe silmast välja ja tehti ka kindlaks, et silm vigastatud ei ole.
Kapitalistlikust meditsiinisüsteemist kuulsin esmakordselt 90. aastatel raadiost, kui Eino Baskin sai Helsingis infarkti. Kiirabi keeldus teda tänavalt haiglasse viimast, sest tal polnud taskus reisikindlustust või muud ettemakset tõendavat paberit.
Praeguses Eestis eriarsti juurde omal käel ei pääse: enne tuleb võtta saatekiri perearstilt ja kulutada oma hinnalist aega. Bürokraatlik meditsiinisüsteem oma kibestunud inimestega põhjustab tervisele kahjulikku stressi. Intensiivselt töötaval inimesel pole aega, et end vajaliku arstini välja võidelda. Pensionäril aga ei pruugi olla piisavalt head tervist, et läbida seda kafkalikku edasi-tagasi jooksutamise kadalippu.
Haiget jooksutatakse armutult
Kord soovisin lasta uurida üht oma siseorganit. Pärast pikka ootamist pääsesin perearsti jutule. Ta saatis mind eriarsti juurde. Pärast kuu aega kestnud ootamist pääsesin vastava polikliiniku registratuuri. Registratuuris öeldi, et mingid kaustikud on otsas, ja anti mulle mingi teist laadi kaustik.
Pärast ühetunnist ootamist pääsesin arsti kabinetti. Arst viskas mind ärritunult välja, sest mul oli kaasas vale kaustik. Nii arst kui registratuur suhtusid minusse kui kurjategijasse. Lõpuks sain õige kaustiku ja arst võttis mind vastu. Ta suunas mind veel linna peale mingite laborite vahet hulkuma.
Kord nägin pealt, kuidas haiglas sureva naisega ümber käidi. Teda viidi palatist protseduuriruumi. Tigestunud sanitar peksis ratastel voodit igal pöördel vastu seinanurkasid ja lõpuks müraki vastu liftiseina, nii et patsiendi pea vastu seina kolksatas.
Kord tungis mingi narkomaan mulle kallale ja lõi mulle prilliklaasi kulmu. Kaotasin viivuks teadvuse. Kiirabi viis mind traumapunkti. See oli enne aprillirahutusi. Tilkusin verd. Olin ka joobes, ent käitusin korralikult ja toimunud kakluses polnud ma üldsegi süüdi.
Traumapunkti registratuuris nõuti minult 50 krooni. Küsisin, et kas nad nõuaksid 50 krooni ka siis, kui mult oleks rahakott röövitud ja ma jookseksin registratuuris verest tühjaks. Lubati politsei kutsuda. Ma palusin neil politsei kutsuda ja istusin toolil edasi, ise verd tilkudes. Nad ei kutsunud politseid. Siis süüdistati mind, et ma pole lugenud registratuuri seinal minu selja taga rippuvat juhendit. Ent mul oli silm verd täis ja mul oli peapõrutus.
Haiglates domineerivad kibestunud sanitarid
Lõpuks läksin traumapunktist minema. Sain abi ühest lukshotellist. Hoolimata hilisest kellaajast oli hotelli arst veel tööl. Kuid ta ei suutnud üht veresoont sulgeda ja saatis mind traumapunkti tagasi. Seal hakati registratuuris kohe sõimama, et jälle see purjus estonets. Õnneks nägin koridoris arste ja hüppasin ligi. Arstid nägid mu tõsist haava ja võtsid mind kohe ette. Töö tehti kiiresti ja korralikult. Keegi midagi halvasti ei ütelnud.
Hiljuti soovisin perearsti juurde pöörduda. Selgus, et minu arst on töökohta vahetanud ja et elukohajärgses polikliinikus pole ma enam „nimekirjas“. Pidin kirjutama avalduse, et mind „nimekirja“ võetaks. Kahe nädala pärast sain taotleda endale vastuvõtuaega. Seejärel tuli veel oodata mitu nädalat, et uue arsti jutule pääseda — et eriarstile saatekirja saada…
Hiljuti sattusin mööda jalutama ühest dispanserist. Tuli meelde telerist näidatav reklaam, et lase ennast kontrollida. Astusin sisse ja palusin ennast kontrollida. Registratuuris hakati tõrelema, et miks ma arsti juurde aega kinni pannud ei ole. Ma vastasin, et ma annaksin praegu kohe analüüsi ja paneksin arsti juurde aja ka kinni. „Ei saa!“ öeldi. Kõigepealt tuleb arsti juurde aeg kinni panna, seejärel arsti juurde minna, siis arst annab saatekirja ja alles siis saab analüüsi anda. Nii et kampaania on eksitav.
Registratuurist lahkudes pärisin, kas neil oleks anda visiitkaart telefoninumbritega, et tulevikus aja kinni panemiseks ei peaks kaugelt kohale tulema. Vastati, et neil küll selliseid kaarte pole ja pole ka nende asi, kust ma vajalikud telefoninumbrid leian.
Muidugi on minugi teele sattunud suurepäraseid ja meeldivaid tohtreid. Aitäh neile ja nende abilistele. Ma ei kritiseeri sugugi ka neid paljusid toredaid inimesi, kes töötavad registratuurides, kus jagavad maid tülikate klientidega ning rumala süsteemiga. Haiglate kõige „tähtsamad“ ja võimukamad isikud on paraku ikkagi uksehoidjad ja kibestunud sanitarid.
